23.02.2024

Ehkki Eesti tööjõud on maksimaalselt rakendatud, kummitab tööandjaid endiselt spetsialistide puudus, millele nähakse leevendust tööjõu sisserände kvoodi tõstmises. Kuna rändeküsimus on muutunud julgeolekuolukorras tundlik teema, tahan pakkuda teisegi lahenduse: koolitame vajalikud spetsialistid Eestis, kirjutab Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimees, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden ERRis.

 

Majanduse ja ühiskonna konkurentsivõimet mõjutavad tegurid ilmnevad tavaliselt pikema aja vältel ja siis, kui olukord on halb ning tuleb selle põhjuseid otsida. Eesti arengu vaates pole enam võimalik mööda vaadata kääridest ühiskonna ja majanduse vajaduste ning demograafilise olukorra vahel.

 

 

 

Järgmise kümne aasta prognoositud tööjõuvajadus Eestis on suurem kui tööturule sisenev põlvkond suudab ära katta ning kõige suurem puudus on just tippspetsialistidest, kelle puhul on uue tööjõu eeldatav vajadus ligi 50 protsenti suurem, kui neid kõrgkoolidest tööturule lisandumas võib oodata (OSKA prognoos 2022-2031).

 

On selge, et oma rahvastiku järelkasvuga me konkurentsivõimet ei säilita ning majanduse ja ühiskonna head käekäiku ei taga. Seda mitte ainult majanduse, vaid ka meie kõigi heaolu puudutavalt näiteks tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna teenuste jätkusuutlikkust ja kättesaadavust silmas pidades.

 

Seepärast on igati põhjendatud tööandjate keskliidu üleskutse 1990. alguses kehtestatud rändekvoodid üle vaadata ning laiem arutelu tööjõurände üle teretulnud. Teisalt on mõistetav ka siseministeeriumi ettevaatlikkus, sest muutunud julgeolekuolukorras tulebki rändeküsimustes valvsam olla. Sellegipoolest ei ole vaidlust, kas meie riik vajab rohkem erioskustega spetsialiste. Vajab küll.

 

Seda vajadust tunnistades on võimalik ka osapooltele sobivad lahendused leida. Tööjõukvootide suurendamise kõrval on üks lahendus targa õpirände soodustamine. Eesti rakenduskõrgkoolid toetavad läbimõeldud sisserännet, enamgi veel, me usume, et haridus on parim integratsioonipoliitika.

 

Ühiskonnale on kasulikum ja turvalisem, kui kaasame välistalendid juba õpingute faasis. Liites mujalt tulnud noored Eesti haridussüsteemi ning andes neile vajalikud erialased oskused, saavad nad õpiaja vältel ühtlasi siinset ühiskonda, kultuuri- ja väärtusruumi tundma õppida ning kohanevad Eestis tõenäolisemalt, kui võõrsilt tulnud töötajad. Sel moel võiksime toetada tööjõu järelkasvu ning samal ajal julgeolekuga seotud kõhklusi leevendada.

 

“Kui soovime sellest talendibasseinist osa saada, peab Eesti olema õppuritele atraktiivne ja avatud sihtriik.”

 

Euroopa rakenduskõrgkoolide võrgustiku EURASHE juhatuse liikmena tean, kui laialt on kõrgharidusruumis levinud õpilaste rahvusvaheline värbamine ning rahvusvahelise õppe osakaal kasvab ka kutsehariduse tasemel. Kui soovime sellest talendibasseinist osa saada, peab Eesti olema õppuritele atraktiivne ja avatud sihtriik. Enamgi veel, kui soovime ise talente ja nende päritoluriike valida, peab meil olema selge strateegia, kuidas noori Eestisse tuua, välja õpetada ja siinsesse ühiskonda sulandada.

 

Nende otsuste ja valikute tegemine eeldab sisukat ja läbipaistvat debatti Eesti vajaduste, prioriteetide ja haridussüsteemi tuleviku üle. Paraku rõhutas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hiljuti avalikuks saanud majanduskasvu plaan küll tööjõu vajadust, kuid õpirände pakutavaid võimalusi sisuliselt ei avanud.

 

Loodan, et kava täieneb, sest oskustööjõudu puudutav strateegiline vaade peab hõlmama selget arusaama, kui palju ja milliseid spetsialiste me kõige rohkem vajame ning millistest riikidest me neid kaasata soovime. Milline on meie talendipoliitika? Pikaajalist lahendust ei oota mitte ainult tööandjad, vaid ka kõrgkoolid vajavad selget visiooni ja kokkuleppeid, et oma sihte seada.

 

Mõistagi võib haridus esmapilgul näida kulukam ja aeglasem viis tööjõupotentsiaali kasvatamiseks, kui kogemustega spetsialistide värbamine. Pikka perspektiivi arvestades võib aga just haridus olla tööjõuprobleemile turvalisem ja ühiskonnale vastuvõetavam lahendus. Seda enam, et lisaks inseneeriale ja IT-le vajab ühiskond töökäsi ka valdkondades, kus keeleoskus ja väärtushoiakud erilist rolli mängivad, näiteks tervishoius ja sotsiaalteenuste pakkumisel.

 

Seetõttu usun, et tasakaalukas arutelu selle üle, keda me ootame ning keda ja kui palju koolitada suudame või peaksime on ajakohane ja vajalik. Rakenduskõrgkoolid on valmis olema riigile ja tööandjatele pühendunud partneriks ning kaasamõtlejaks.