19. mail toimus Riigikogu kultuurikomisjoni avatud istung, kus muuhulgas tutvustati uuringuaruannet “Rakenduskõrgharidus Euroopa kõrgharidusruumis: väljundid, institutsioonid ja toimemudelid 2020” ja arutati, millised on rakenduskõrghariduse võimalikud tulevikustsenaariumid ning arenguks vajalikud otsused. Istungil tegi uuringust kokkuvõtte ja ettekande RKRNi esimees Enno Lend, kes märkis, et Eesti rakenduskõrgharidus paikneb kvalifikatsiooniraamistiku kuuendal haridustasemel. Sel tasemel koolitatud spetsialistide järele on tööturul suur vajadus. Sama aasta rakenduskõrgkooli lõpetajatest siirdub tööellu ca 80 %. Samas toodi nii uuringu kokkuvõttes kui ka arutelul osalejatega eelkõige esile vajadust suurendada rakenduskõrghariduse vastavust töömaailma vajadustele, kaasates tööandjaid õppekavade arendusse ja õppetegevusse.
Lisaks rakenduskõrgkoolide rektoritele oli kultuurikomisjoniga arutelus osalema ja omi seisukohti avama kutsutud haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski, kelle sõnul on esmalt vaja analüüsida, millised on kutsehariduse (5. taseme), rakenduskõrghariduse (6. haridustase) ning ülikoolide bakalaureuseõppe (samuti 6. haridustase) sisulised erinevused ning leppida kokku nende kolme taseme õpiväljundid. Teiseks tuleb süsteemselt analüüsida hariduse regionaalset kättesaadavust ja pakkumise põhjendatust. Analüüsi tulemusel võib selguda, et pigem oleks otstarbekam kõiki haridustasemeid pakkuda kutsekoolide, rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide koostöös regionaalsetes hariduskeskustes, kui et kooliti eraldi. Ministri sõnul oodatakse olulist sisendit Haridus- ja Teadusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning tööandjate ühistegevuses valmivast regionaalse tööturuvajaduse seire süsteemist.
Rektorite Nõukogu esimees Tartu ülikooli rektor Volli Kalm nentis, et üliõpilaste arv väheneb lähiaastatel kolmandiku võrra ning see on taustsüsteem, millest lähtudes tuleb tehtud otsused üle vaadata või seni tegemata otsused ära teha. Siinjuures on eriti oluline tööandjate arvamus. Ülikoolid reeglina ei dubleeri rakenduskõrgkoolide õppekavu. Ülikooliharidusel ja rakenduskõrgharidusel on eesmärgiline erinevus. Rakenduskõrghariduse ja kutsehariduse vaheline sidusus on suurem. Tööandjate kaasamiseks võiks kaaluda rakenduskõrgkooli nõukodade asendamist nõukogudega, mille koosseisus enamuse moodustaksid koolivälised liikmed (eelkõige tööturu vajadusi tundvad inimesed).
Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindaja, Baltic Computer Systems AS juhataja Ants Sild kinnitas, et tööturul on kõige ilmsem vajadus 5. ja 6. taseme spetsialistide järele. Rakenduskõrghariduse õppekavad tuleb kõik viia vastavusse kutsestandardite väljunditega, arvestades samal ajal valdkondade erisusi. Peamine probleem on täna 6. taseme õppekavade kaugus reaalsest tööelust.
EÜLi juhatuse aseesimees Johann Peetre sõnul toetavad üliõpilased rakenduskõrgkoolide föderatsiooni ideed, sest näevad seeläbi võimalust ühtlustada kõrgkoolide tegevuse alused ja korraldus. Õppekorralduslikult tuleks eriline tähelepanu pöörata üliõpilaste varasele väljalangevusele. Kiirendama peaks praktikakontseptsiooni väljatöötamist, mis lahendaks praktika sisu, juhendamise ja korraldamise küsimusi.
Kultuurikomisjoni liikmed hindasid kõrgelt RKRNi algatatud ühistegevust püüdega suurendada rakenduskõrgkoolide nähtavust nii siseriiklikult kui välismaal ning leida lahendusi rakenduskõrghariduse sisulistele küsimustele. Tõdeti, et rakenduskõrghariduse ja bakalaureuseõppe eesmärgid ja väljundid on vaja läbi analüüsida, et mõista, kuivõrd on tegemist sarnaste õpetega ja kuivõrd need õppekavade eesmärkide läbi erinevad. Rakenduskõrgkoolidele püstitatud nõuded teadus-, arendus- ja loometegevuseks ning rahvusvahelistumiseks tuleb sisustada rakenduskõrgharidusõppele sobivalt, et seatud ülesannet oleks võimalik täita ning ülesande täitmist oleks võimalik adekvaatselt hinnata. Kinnitati, et rakenduskõrgharidusel on haridussüsteemis oma kindel roll, milleta ei ole võimalik rahuldada ühiskonna ja tööjõuturu vajadust kõrgetasemeliste spetsialistide järele.
