RKRN tunnustas rakenduskõrgkoolide parimaid lõputöid

Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu jagas juunis taas stipendiumeid rakenduskõrgkoolide parimate lõputööde autoritele. Konkursi eesmärk on väärtustada rakenduskõrgkoolide üliõpilaste tehtud rakendusuuringuid, stimuleerida üliõpilaste aktiivsust oma loominguliste ja rakenduslike projektide koostamisel ja tunnustada silmapaistvaid tulemusi saavutanud üliõpilasi. Parimad lõputööd selgitati välja igas kõrgkoolis sisekonkursi korras ning töö autoreid tunnustati stipendiumi ja aukirjaga kõrgkoolide lõpuaktustel.

 

RKRNi esimehe Ulla Preedeni sõnul näitavad esile tõstetud lõputööd, et rakenduskõrgkoolides loodud oskusteave on kõrgetasemeline ning hinnatud tööde tulemused loovad väärtust nii majanduses kui ühiskonnas laiemalt. „Võidutöödel on kõrge praktiline väärtus ja nii mitmedki neist on aluseks edasistele uurimistöödele ja arendustegevustele. Samuti väärib tunnustust juhendajate panus, kes on pühendunult toetanud lõpetajaid nende uurimistööde koostamise protsessis ”, lisas Preeden.

 

Rakenduskõrgharidust väärtustava stipendiumi suuruseks on 1000 eurot iga RKRNi liikmeskõrgkooli kohta.

 

Parima lõputöö stipendiumi aastal 2024 pälvisid järgmised rakenduskõrgkoolide lõpetajad:

 

Triinu Tõnts, Eesti Lennuakadeemia: „Kestlikkuse valdkonna kompetentsimudeli loomine Eesti Lennuakadeemiale”

 

Juhendaja: Alisa Lepik, konsultant Alice Ellamik

 

Lõputöö eesmärgiks oli välja selgitada kestlikkuse valdkonna pädevused ja luua Eesti Lennuakadeemiale asjakohane kestlikkusega seotud ametikoha kompetentsimudel, mis kirjeldaks valdkonna teadmistele, oskustele, väärtustele ja hoiakutele seatud ootusi. Antud lõputöö teemavalik ning teostus loob aluse akadeemias kestlikkusega eesmärgipärasemalt tegelemiseks ning pakub kompetentsimudeli toel konkreetset ülevaadet kestlikkuse kompetentsidest ning nende kirjeldustest.

 

Lõputöö tulemuste põhjal valminud täiendatud kompetentsimudel on akadeemias kasutatav kestlikkuse valdkonna kompetentside katmise otsustusprotsessis ning vajalike inimeste leidmisel ja koolitamisel.

 

Aleksander Jänes, Tallinna Tehnikakõrgkool: „Sisepõlemismootori projekteerimine Shell Eco-marathon võistlussõidukile”

 

Juhendaja: Janis Piiritalo

 

Lõputöö eesmärk oli projekteerida sisepõlemismootor Shell Eco-marathon sarjas osalevale võistlussõidukile, mis vastaks võistlussarja reeglitele, tõstaks sõiduki energiaefektiivsust ning kõrvaldaks seni kasutusel olnud ostumootori Honda GX35-e ebasobivusest tulenevad kitsaskohad. Olulisemaks nõudeks oli mootori kompaktsus, mis võimaldaks sõidukil kasutada üheastmelist ülekannet.

 

Töötati välja väikemootorite katsetamiseks ning võrdlemiseks vajaminev katsemetoodika, kus võrreldavaks suuruseks oli kütuse erikulu ning viidi läbi katsetused sõiduki ostumootoriga, et kaardistada ära projekti hetkeolukord ning koguda projekteerimiseks vajaminevaid lähteandmeid. Katsetest saadud andmete ning õppematerjalidest ja teatmikest kogutud informatsiooni põhjal projekteeriti sõidukile sobilike parameetrite, mõõtmete ja kujuga sisepõlemismootor, kus on kasutusel nii erilahendusena valmistatavad detailid kui ka GX35-lt taaskasutatud komponendid.

 

Lõputöö põhines autori, kaastudengite ning õppejõudude pooleteise aasta jooksul teostatud ökosõiduki-alasel arendustööl ning projekteeritud mootor koos väljatöötatud katsemetoodikaga on oluliseks sisendiks tudengiprojekti edasisele arengule.

 

Triinu Kurvits ja Diana Virumäe, Tartu Tervishoiu Kõrgkool: „Insuldijärgse kontroll-loendi (Post-Stroke Checklist) kohandamine Eestis kasutamiseks”

 

Juhendaja: Reet Urban

 

Eesti Tervisekassa poolt tehtud auditi tulemustest selgus, et insuldi läbipõdenute raviteekond on killustunud, mistõttu jääb osa patsientide ja nende lähedaste vajadusi tähelepanuta. Inimkeskse tervishoiuteenuse pakkumise üks võtme-eeldus on vajaduste võimalikult objektiivne standarditud meetodil hindamine. Sellest lähtuvalt püstitati eesmärgiks kohandada Eestis kasutamiseks rahvusvaheliselt tunnustatud valideeritud mõõdik insuldi läbipõdenud inimeste ja nende lähedaste vajaduste hindamiseks insuldijärgsel perioodil.

 

Mõõdiku kasutamine muudab õe vastuvõtud struktuursemaks ja tagab üle Eesti ühtlasema insuldiõdede vastuvõtu kvaliteedi. Vajaduste standardne hindamine aitab kaasa insuldipatsientide haiglajärgsele jälgimisele ja vajaduspõhise teenuse korraldamisele.

 

Magistritaseme arendusprojekti tulemused on oluliseks osaks riiklikult prioriteetse, inimkeskse tervishoiuteenuse arendamisel, millega ühtlustatakse õe vastuvõtu teenuse kvaliteeti ning arvestatakse senisest enam patsientide ja nende lähedaste vajadusi. Seeläbi suureneb patsientide rahulolu insuldiõe vastuvõtu ja teenuse kvaliteediga ning rahvatervise seisukohalt väheneb insuldipatsientide suremus. Töö koostamisse on kaasatud erinevad osapooled, tagades sel moel projekti rakendatavuse.

 

Kaido Laugason, Kaitseväe Akadeemia: „Ajateenijate seast üksuse juhtide valimine 2. jalaväebrigaadi näitel“

 

Juhendaja: Ivar Männamaa, PhD

 

Kaido Laugason käsitleb oma töös ajateenijatest juhtide valimist rühmaülemate poolt. Uurimistöö põhieesmärk oli analüüsida tunnuseid, mille alusel praegu ajateenijate seast üksuse juhte valitakse ning seejärel need tunnused kategoriseerida.

 

Uurimustöö tulemusena saab koostada rühmaülematele hindamisvahendi, mis hõlbustaks ajateenijatest juhtide valimist kogu Kaitseväes. Lisaks annavad uurimustöö tulemused tagasisidet rühmaülematele selle kohta, milles on juhtide valimisel siiani eksitud.

 

Helen Cornelia Kuklane, Kõrgem Kunstikool Pallas: „Visuaalse identiteedi loomine Rõuge vallale”

 

Juhendaja: Marko Kekišev, Mart Anderson

 

Rõuge vald asub Võru maakonnas, mis saavutas oma praeguse kuju 2017. aastal, kui haldusreformi tõttu ühendati Mõniste, Varstu, Haanja, Misso ja Rõuge vallad. Pärast ühinemist kerkisid järk-järgult esile lahkhelid, kuidas oleks kõige parem kujundada uue valla digitaalset identiteeti.

 

Oma lõputöös uuris Helen Cornelia Kuklane ühinenud valdade sümboolikat ning selle tekkelugu ning koostas ülevaate Rõuge valla praegusest visuaalist. Töö praktilises osas koostas üliõpilane Rõuge vallale stiiliraamatu, mis ühendab endised vallad ühtseks ning võimaldab Rõuget paremini turundada. Koos stiiliraamatuga kujundas autor ka erinevad mallid läbi mille on tehtud disaini mugav rakendada. Töö tulemusena valmis kaasaegne ja detailideni läbi mõeldud lahendus. Nutikas, loominguline ja piisavalt mänguruumi võimaldav märgisüsteem, mis üheaegselt kannab nii arhailist kui värsket kuvandit ning annab kliendile igapäevaseid praktilisi kasutusvõimalusi koos edasiarenduste potentsiaaliga.

 

Katarina Tamm, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor parim magistritöö: „Töötajakogemuse teekonna disainimine Ülemiste City ettevõtetes“

 

Juhendaja: Eneken Titov

 

Kiirelt muutuvas maailmas vajavad ettevõtted häid inimesi, sest nemad on organisatsiooni suurim vara. Samas ei ole paljud töötajad oma tööle ega ettevõttele pühendunud ning see soodustab töötajate liikumist erinevate töökohtade vahel. Ettevõtte edukuse tagamiseks on vaja tegeleda töötajakogemuse teekonna positiivsemaks kujundamisega, mis võimaldab töötaja lojaalsust ning rahulolu ettevõtte suhtes tõsta ja voolavust vähendada.

 

Magistritöö autori eesmärgiks oli tuvastada peamised kokkupuutepunktid töötajakogemuse teekonnal organisatsioonis ja lähtuvalt sellest töötada disainmõtlemise elemente kasutades välja töötajakogemuse teekonna näidisprotsess.

 

Magistritöö tulemusena koostatud töötajakogemuse teekonna näidisprotsess sisaldab olulisemaid kokkupuutepunkte, mõõdikuid ja tegevusi erinevates töötajakogemuse teekonna etappides ning seda saavad rakendada kõik Ülemiste City ettevõtted, et oma töötajate töötajakogemuse teekonda positiivsemaks kujundada.

 

Teele Laun, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor parim lõputöö: „Õiglase kultuuri väärtuspõhimõtete taju hindamine ettevõttes AS Tallinn Airport GH“

 

Juhendaja: Katriin Visnapuu

 

Õiglase kultuuri edendamine on lennundusorganisatsioonidele kohalduvast õigusest tulenev nõue, mida peetakse üheks tähtsamaks eelduseks lennuohutuse tagamisel. Õiglane kultuur keskendub ohutusega seotud teabe jagamise soodustamisele läbi usaldusliku ja avatud õhkkonna loomise ning juba realiseerunud riskide põhjuste väljaselgitamise, eesmärgiga nendest õppida ning kasutusele võtta parendavad ja ennetavad meetmed, et vältida juhtumite kordumist tulevikus. Õiglase kultuuri eeldus on, et eksimine on inimlik ja ohutusalase vahejuhtumi juurpõhjuse väljaselgitamiseks tuleb ettevõtetel teadvustada, et inimesed töötavad keerulistes organisatsioonisüsteemides ning süsteemi muutmata ei ole võimalik riskide realiseerumist vältida.

 

Lõputöö autori eesmärk oli hinnata töötajate taju õiglase kultuuri väärtuspõhimõtete järgimise osas viies ettevõttes läbi empiirilise uurimuse, mille tulemused annavad ettevõtte juhtidele võimaluse suunata ressursse peamistele parendust vajavatele aspektidele, et edendada õiglase kultuuri levikut.

 

Töö suurimaks väärtuseks on uudne vaatenurk organisatsioonikultuuri teemale, vähe käsitletud teema välja toomine ja küsitlusandmete oskuslik käsitlemine. Lähtuvalt teemast ja selle keerulisusest on ka autori panus suur, et keerukas teema lugejale (ja ettevõttele) sisuliselt ja arusaadavalt avada ning peegeldada tegutsemisvajadused lähtuvalt tulemustest.

 

Kristi Luksep, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool: „Füüsiline aktiivsus keemiaravi kõrvaltoimetest tingitud vaevuste leevendamisel ning patsiendiõpetuse video loomine“

 

Juhendaja: Siiri Maasen

 

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada füüsilise aktiivsuse võimalusi keemiaravi kõrvaltoimetest tingitud vaevuste leevendamisel ning luua patsiendiõpetuses kasutatav video vähihaige kehalise aktiivsuse mõjutamiseks. Füüsilise aktiivsusega on võimalik leevendada enimlevinud vähispetsiifilisi või keemiaravi kõrvaltoimetest tingitud vaevuseid, sh väsimust, iiveldust ja oksendamist, kõhukinnisust, õhupuudustunnet, kahheksiat, neuropaatiat, unehäireid, ärevust, depressiooni ja valu. Treening on odav, ohutu ja kõigile kättesaadav mittefarmakoloogiline sekkumine suureneva rolliga vähiravis. Kvaliteetse vähiravi üks põhikomponentidest on õe poolt läbi viidav patsiendiõpetus keemiaravist, ravi kõrvaltoimetest ja nende ennetamise ning leevendamise võimalustest ning vähiravi aegsest elustiilist.

 

Tuginedes tõenduspõhistele teoreetilistele allikatele ja koostöös ravikehakultuurile spetsialiseerunud onkoloogiaõega valmis käesoleva innovaatilise uurimistöö raames õppevideo: „Füüsiline aktiivsus keemiaravi kõrvaltoimete leevendamisel“, mis aitab tõsta keemiaravi saava vähipatsiendi teadlikkust füüsilise aktiivsuse olulisusest keemiaravi kõrvaltoimetest tingitud vaevuste leevendamisel.

 

Tegemist on innovaatilise uurimistööga, mille raames valmis mittefarmakoloogiline käsitlus onkoloogilistele patsientidele ning millel on otsene praktiline väärtus ja positiivne mõju onkoloogiliste patsientide heaolule.

 

Sofija Fišer, Sisekaitseakadeemia: „Kanepi legaliseerimisega kaasnevad ühiskondlikud kasud ja kulud Eestis“

 

Juhendaja: Indrek Saar, PhD

 

Sofija Fišer uurib lõputöös, milliseid mõjusid võib kanepi võimalik legaliseerimine Eestis kaasa tuua. Empiirilise analüüsiga annab autor kvantitatiivse hinnangu nii kanepi võimalikule tarbimistasemele pärast legaliseerimist, kanepi tarvitamisega seotud tagajärgedele (nt liiklusõnnetused, kodutute arv, vangistuses viibivate isikute arv), aga ka legaliseerimisega kaasnevatele fiskaalsetele kuludele ja tuludele, sh maksutuludele. Kuigi rahalises väärtuses on tööd kitsendatud fiskaalsele vaatenurgale, siis annab töö üsna hea ülevaate ka teistest võimalikest ühiskondlikest mõjudest, mida töös vaadeldakse kulu-tulu analüüsi raamistikus.

 

Töö tugevusena saab esile tuua autori süsteemset ja kriitilist lähenemist, seda nii arvutuste tegemisel kui ka järelduste sünteesimisel. Sedalaadi majanduslike hindamiste tegemine, millega püütakse  tuvastada mingi poliitikavaliku mõju olulisele osale ühiskonnast, nõuab väga head analüütilist võimekust ja leidlikkust, mida töö autor edukalt demonstreeris.

Andrus Pedai: aeg valmistuda kasvuks, Eesti vajab uut arenguhüpet

Riigi areng ja majanduskasv ei juhtu iseenesest – selleks tuleb valmistuda ning teha pikaajalisi plaane ja otsuseid. Praegu oleks õige aeg ühiselt kinnitada prioriteedid ja plaanid kõrghariduse ning teadus- ja arendustegevuse rahastuse parandamiseks ning õppe ajakohastamiseks, kirjutab Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor rektor Andrus Pedai ERRi arvamusportaalis.

 

Laenates Luminor panga peaökonomist Lenno Uusküla sõnu, on Eestis majanduskasvu oodatud, nagu Godot´ Samuel Beckett`i kuulsas näidendis. Oodatakse lõputult, ise täpselt teadmata, keda või kust ja kuidas oodatu võiks saabuda.

 

Pikk murelik aeg on nii palju selgeks teinud, et mis tõi meid siia, see edasi ei vii. Seda mitte ainult meil, vaid ka teistes minevikku kinni jäänud Euroopa riikides ja Põhjamaades, kus headel aegadel mugavaks muututi ja homse peale palju ei mõeldud.

 

Kui jääda tulevikule keskendumise asemel end mineviku võitude puhul õnnitlema, ei lase allakäik end kaua oodata. Näiteks on paarikümne aasta tagune suur eeskuju Nokia globaalselt pildilt kadunud ja tema endisest hiilguses on alles vaid tühine osa. Nokia väärus on kahanenud 150 miljardi dollari kõrguselt 21 miljardi tasemele. Nokia globaalse kasvu toetaja ja mobiilse tehnoloogia parim allhankija, 2000. algusaastate Eesti suurim eksportöör Elcoteq lõpetas pankrotiga aastal 2011.

 

Eestis räägitakse tänini ja põhjendatud uhkusega Skype´i eduloost – võib jääda mulje, nagu juhtunuks see unustamatu globaalse mõõtmega triumf alles möödunud kuul või aastal, ehkki tegelikult on Skype´i turule toomisest möödas üle 20 aasta.

 

Skype´i loojateks oli Tiigrihüppe põlvkond. Toomas Hendrik Ilvese ja Jaak Aaviksoo poolt 1996. aastal algatatud hariduspöördega varustati kõik Eesti koolid arvutite ja internetiga ning keskenduti informaatikaõppe taseme tõstmisele. See ajalooline otsus Eesti hariduses peegeldus otseselt järgnevate aastakümnete majanduskeskkonnas ja -kasvus, luues kasvulava iduettevõtluse ja e-riigi buumiks, mille viljadest võime tänase päevani rõõmu tunda.

 

Paraku jäi selle eduloo kõrval teenimatult soiku Eesti tööstuse käekäik ja maine. Olukorras, kus kõik panused ja tähelepanu koondus IT sektorile, liikusid sinna ka ressursid ja haritud tööjõud. Seetõttu pole imestada, et möödunud sügisel Eesti Tööandjate Keskliidu tellimusel ja Antropoloogia keskuse poolt läbi viidud tööstusuuring näitab trööstitut pilti – “tahame paremat, nutikamat, rohelisemat, majanduslikult hakkama saavat riiki, aga millegipärast ei anta tööstusele võimalust asuda veduri rolli.”

 

Uuringust tuli selgelt välja tööstussektori vähene väärtustamine Eesti ühiskonnas ning sellest tulenevalt vastuoluline enesekuvand, kus ka sektorit juhtivad inimesed ei osanud nimetada valdkonna edulugusid ja eeskujusid, kirjutas uuringut eest vedanud antropoloog Keiu Telve ERR-is.

 

Samal ajal on selge, ja peale mitu aastat kestnud majanduslangust veel iseäranis selge, et Eesti majanduskasv sõltub otseselt ekspordist ning eksport omakorda sellest, kui konkurentsivõimeline on meie tööstussektor. Nutikas, kaasaegne ja globaalse konkurentsivõimega tööstus sõltub aga sama otseselt meie haridussüsteemi võimekusest koolitada rakenduslike oskustega ja heade juhiomadustega noori talente. Eesti tööstus ja ettevõtlus vajab oma “asutajate põlvkonda” ning see ei saa tulla mujalt, kui tänasest koolisüsteemist.

 

Riigi ja ühiskonna suutlikkusest keskenduda rakendusliku hariduse arendamisele ei sõltu mitte ainult tulevaste aastakümnete majanduskasv, vaid ka riigirahanduse väljavaated. Nagu Tööandjate Keskliidu juht Arto Aas hiljuti kirjutas, siis kiputakse avalikes aruteludes sageli unustama, et enam kui 80 protsenti riigieelarve maksulaekumisest sõltub palga- ja tarbimismaksudest, mis omakorda sõltuvad ettevõtete võimest maksta kõrgeid palku.

 

Viimastel nädalatel on Eesti majandusest kostnud signaale ettevaatlikust optimismist. Pangad annavad teada, et ettevõtjad on hakanud investeeringuplaane sahtlist välja võtma ning Eesti Pank prognoosib majanduse kasvule pööramist selle aasta lõpuks – mõistagi veab seda kasvu tasapisi taastuv eksport.

 

Käes on õige hetk teha otsuseid mitte ainult kriisist väljumiseks, vaid pikaajalise kasvu tagamiseks ka tulevikus. Tööandjate Keskliit on selleks välja pakkunud ettevõtjate ja valitsuse vahelise majandusleppe “Ambitsioon on valik”, mis paraku leidis poliitilistelt otsustajatelt enam kui leiget vastuvõttu. Suuremat huvi ei tuntud valitsuses ka majandus- ja kommunikatsioonimister Tiit Riisalo poolt välja pakutud majanduse kasvukava suhtes, mis seadis eesmärgiks Eesti majanduse kahekordistamise aastaks 2035.

 

Rektorina tahan nende vajalike plaanide kõrvale tuua kolmanda olulise teguri – on ülim aeg tõsta fookusesse haridus ning ennekõike oskusharidus ning viia läbi Eesti hariduse järgmine arenguhüpe. Haridus vajab värsket visiooni nii erasektori kui ka haridus- ja teadusministeeriumi valdusalas, nii rakendus- kui ka akadeemilise kõrghariduse suunal. Eraldi tähelepanu vajab matemaatikaõpe nii põhikoolis kui gümnaasiumis – kui ligi pooled gümnasistid valivad kitsa matemaatika, sooritades riigieksami keskmiselt 30 protsendi tulemusele, siis ei jätku ülikoolidel tehnilistele erialadele piisava ettevalmistusega tudengeid.

 

Majanduse uueks arenguhüppeks vajame aga ennekõike tehniliste erialade spetsialiste ja ettevõtjaid. Vastavalt OSKA prognoosile 2023-2031 on järgmise kümne aasta prognoositud tööjõuvajadus suurem, kui tööturule sisenev põlvkond suudab ära katta. Seejuures on puudujääk suurim just kõrgharidust eeldavates ametites. Konkurentsivõime säilitamiseks peame riigina tagama, et kogemustega välisõppejõud on meie kõrgkoolides teretulnud ja kõrgkoolide uksed on avatud ka tarkadele välistudengitele. Sidudes Eestis kõrgkooli läbinud välitudengid kohaliku ettevõtlusega, toetame rahvusvahelistumist ning parandame Eesti ettevõtete ekspordivõimekust.

 

Endise tööstusjuhina soovitan riigil olla avatud ka suurtele välisettevõtetele, mitte ainult kohalikele start-up’idele. Näiteks moodustasid rahvusvaheliste ettevõtete otseinvesteeringud Belgia majandusse 114 protsenti SKP-st, seda aastatel 2002 kuni 2007.

 

Sama uuringu kohaselt oli rahvusvahelisi ettevõtteid vaid kaks protsenti Belgia ettevõtete koguarvust, kuid need kaks protsenti ettevõtteid tekitasid 99 protsenti uutest töökohtadest.

 

Lisaks leian, et on aeg vaadata kaugemale praegu fookuses olevast militaarmaailmast ning ühiselt kinnitada prioriteedid ja plaanid kõrghariduse ning teadus- ja arendustegevuse rahastuse parandamiseks ning õppe ajakohastamiseks. Ilma tarkade ja hästi koolitatud spetsialistide ja juhtideta ei suuda Eesti tagada meile nii vajalikku kaitsevõimekust, rääkimata tugevast majandusest.

 

Kõik see eeldab poliitilist tahet ja pisut pikemalt kui kuu või kaks ettepoole mõtlemist. Paraku on poliitilise juhtimiskvaliteediga olukord halb – nii haridussüsteem kui ettevõtjad ei tunneta, et valitsusel oleks mingilgi kujul visioon tulevikuks, rääkimata plaanid, kuidas selle visioonini jõuda. Rain Lõhmus ütles hiljuti, et kui LHV juhatus käituks nagu praegune valitsus, oleks LHV pankrotis. Eesti on üheksa kvartalit majanduslanguses, olles samas viimaste aasta jooksul kahekordistanud oma riigivõla – niimoodi ei saa jätkata.

 

Areng ja kasv ei juhtu iseenesest – selleks tuleb valmistuda ning teha pikaajalisi plaane ja otsuseid. Nüüd, kus majanduslangus leevenemise märke näitab, on viimane aeg valmistuda kasvuks. Eesti vajab uut arenguhüpet.

Rakenduskõrgharidust peab jätkuvalt ligi kolmandik elanikest suurepäraseks või väga heaks

Tänavu viidi teistkordselt läbi Eesti rakenduskõrgkoolide maine uuring, mille eesmärk oli välja selgitada Eesti rakenduskõrgkoolide ja rakenduskõrghariduse maine elanikkonnas. Uuringust selgus, et 29% Eesti 15-60-aastastest elanikest peab rakenduskõrghariduse mainet võrreldes akadeemilise kõrgharidusega suurepäraseks või väga heaks ning 43% peab seda heaks.

 

“Rakenduskõrghariduse ja rakenduskõrgkoolide mainele aitab kindlasti kaasa see, kui me räägime oskusharidusest ja selle kasvavast vajadusest ning rollist Eesti ühiskonnas palju rohkem kui seni,” tõdes Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimees Ulla Preeden.

 

Rakenduskõrgkoolidest hinnati kõige kõrgemalt Eesti Lennuakadeemia ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli mainet, mis jagavad kõikide Eesti kõrgkoolide maine pingereas Tartu Ülikooli ja TalTech´i järel kolmandat-neljandat kohta. Nii Eesti Lennuakadeemia kui Tartu Tervishoiu Kõrgkooli puhul väärtustavad vastajad praktilist ja kindlat karjääriteekonda tagavat kõrgetasemelist haridust, tööturul hinnatud lõpudiplomit, usaldusväärsust ja head mainet ühiskonnas. Üsna samal pulgal on elanike silmis ka Sisekaitseakadeemia, Kaitseväe Akadeemia, Tallinna Tehnikakõrgkool ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkool.

 

Ennekõike peavad elanikud ühe hea rakenduskõrgkooli puhul kõige olulisemaks kõrgetasemelist ja praktilist haridust, mis oleks usaldusväärne (vastaks ootustele), võimaldaks erinevaid karjääriväljavaateid ning mille lõpudiplom oleks tööturul hinnatud. Eri vanuserühmade ootused erinevad vähesel määral. 15-24-aastased noored väärtustavad veidi enam kooli head asukohta ning vähem hariduse praktilisust. 25-34-aastased vastajad väärtustavad enam õppimise ja töötamise ühendamist ning erinevaid töö- ja karjääriväljavaateid, samas 35-49-aastased peavad olulisemaks hariduse praktilisust ja edukaid vilistlasi.

 

 

Lisaks kaardistati ka rakenduskoolide õppesuundade üldist mainet elanikkonnas. Sarnaselt eelmise uuringu tulemustele, on elanike silmis jätkuvalt kõige populaarsemad rakenduskõrgkoolides õpetatavad õppevaldkonnad informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiad (37%), tehnika- ja insenerialad (34%) ning tervis ja meditsiin (29%). Võrreldes paari aasta taguse ajaga, tuuakse tehnikaalasid oluliselt enam välja (+9%) ning mõnevõrra enam on mainitud ka tervist ja meditsiini (+6%).

 

15-24-aastaste seas on pingerida veidi teistsugune. Kui esikolmik kattub üldelanikkonna omaga, siis neljandal kohal on noorte jaoks lennundus (22%) ning ärijuhtimine (21%) ning keskmisest enam soovitaksid nad õppida ka siseturvalisust (18%) ja kunste (12%).

 

Uuringu viis läbi Kantar Emor 16. aprillist 10. maini, selles osales 1124 Eesti elanikku vanuses 15−60 aastat. Rakenduskõrgkoolide maineuuring viidi läbi teist korda – eelmine uuring toimus 2022. aastal.

 

Ulla Preeden: vähemalt pooled Eesti üliõpilased võiks saada rakenduskõrghariduse

Erinevalt paljudest Euroopa riikidest, on Eesti kõrgharidussüsteem tugevalt kaldu akadeemilise hariduse suunas. Me hindame väga üksikisiku vabadust valikutele, aga tasuta kõrghariduse pakkumisel peaksime rohkem panustama, et populaarsed ja atraktiivsed oleksid erialad, mida on vaja selleks, et ühiskond ja meie riik toimiks, kirjutab Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimees, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden Postimehe arvamusküljel.

 

Eestis on alati väärtustatud akadeemilist kõrgharidust, seda hindavad nii riik kui üliõpilased ning saavutatud staatus teeb meie ülikoolidele au. Teisalt tähendab akadeemilise hariduse hea maine seda, et õppimisotsus tehakse sageli prestiiži põhjal, mitte õppija enda või tööturu tegelikest vajadustest lähtuvalt.

 

Olen nüüdseks ligi kaheksa aastat juhtinud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, kus koolitame tervishoiu valdkonna spetsialiste, kellest Eesti tervishoiusüsteemis on põletav puudus. Ning minu kogemus, nii Eestis kui väliskolleegidega suheldes, näitab, et ülikoole teatakse ja hinnatakse paremini kui rakenduskõrgkoole, mistõttu suurem osa üliõpilasi koondub akadeemilistesse ülikoolidesse.

 

Lõppeval õppeaastal omandas Eesti 44 628 üliõpilasest vaid 20% haridust rakenduskõrgkoolides. Siin on meie ja muu maailma vahel suur erinevus. Aprillis käisid Eesti rakenduskõrgkoolide rektorid tutvumas Hollandi haridussüsteemiga, kus vastupidiselt Eestile õpib enamik kõrghariduse omandajatest just rakenduslikes koolides: rohkem kui 660 000 üliõpilasest on üle 440 000 valinud rakendusliku kõrghariduse.

 

Usun, et üks põhjus, miks Eestis rakenduskõrgkoole haridussüsteemi äärealale paigutatakse, peitub selles, et siinsel haridusmaastikul on ülikoolid tegutsenud oluliselt kauem. Paljud meist teavad Tartu Ülikooli lugu seoses Rootsi kuningaga aastast 1632. Enamiku Eesti rakenduskõrgkoolide juured on aga sügaval kutseharidusmaastikul ning tänases mõistes rakenduskõrgkoolid, millel on kõrghariduse tasemel õppeõigus, kujunesid alles 1990ndate lõpus-2000ndate alguses. Näiteks kutseõppeasutusena teatud-tuntud Tartu Meditsiinikoolist sai rakenduskõrgkool 2005. aastal.

 

Teine põhjus peitub prioriteetides ehk selles, mida nii ühiskond kui erinevad otsustajad väärtustavad ja oluliseks peavad. Eeltoodud Hollandi näite puhul oli suund rakenduslikule haridusele teadlik ja strateegiline valik. Kohtudes sealsete haridus-, kultuuri- ja teadusministeeriumi esindajatega saime selge sõnumi: “Tööturul on kõige suurem tööjõupuudus just ühiskondlikult olulistes sektorites – haridus-, meditsiini- ja tehnoloogiasektoris”. Tööjõupuuduse lahenduseks on ennekõike rakenduskõrghariduse ja oskushariduse rolli ning maine kasvatamine.

 

Samasugune suhtumine on vajalik ka Eestis, kus meil on eksperttööjõust aina suurem puudus ning haritud spetsialistide põud pärsib nii majanduse arengut kui oluliste teenuste pakkumist. Seepärast on tähtis, et iga otsustaja, olgu ta poliitik, ametnik, õpetaja või ka lapsevanem, väärtustaks oskustele ja pädevustele suunatud haridust. Lõppude lõpuks on noore põhikooli või gümnaasiumi järgne edasiõppimise valik tugevalt seotud soovituste, hoiakute ja ühiskondliku suhtumisega.

 

Kasvasin minagi omal ajal üles teadmisega, et targad lähevad ülikooli ja need, kes sinna ei pääse, kutsekooli. Rakenduskõrgkoolidest ei räägitud toona, aastal 1998, üldse – Eesti rakenduskõrgkoolidest teati-tunti ehk ainult Sisekaitseakadeemiat. Olen hiljem mõelnud, kas mitte just nende hoiakute ja vähese teadlikkuse tõttu ei läinud mitmed mu klassikaaslased edasi õppima ning neist, kes ülikooli astusid, jättis nii mõnigi oma õpingud peagi pooleli. Paraku akadeemiline haridus ei sobi kõigile, isegi kui see prestiižne näib.

 

Usun, et ka minu valik astuda Tartu Ülikooli oli vähemalt osaliselt seotud nii akadeemilise hariduse mainega kui teadmatusega rakendusliku hariduse võimalustest. Olen kahtlemata uhke vilistlane ja hindan Tartu Ülikoolis veedetud aega kõrgelt, kuid täna, peale kaheksat aastat nii Eesti kui rahvusvahelises kõrgharidussüsteemis, näen selgelt ka seda, et rakenduslik kõrgharidus pole piisavalt mõistetud ja hinnatud. Seega, head õpetajad ja koolijuhid, tutvustage oma õpilastele ülikoolide kõrval kindlasti ka rakenduskõrgkoole.

 

Mille poolest siis rakenduskõrgkool akadeemilisest ülikoolist erineb? Lühidalt öeldes on rakenduskõrgkool oskuste omandamisele suunatud ülikool. Enamik meie erialasid on seotud mõne konkreetse ameti oskuste omandamise ja kutsealaga, nagu näiteks ämmaemandad, disainerid, piloodid, personalijuhid, päästjad, elektri- või teedeinsenerid. Muidugi leidub ka meie ülikoolides praktilise suunitlusega erialasid, kuid peamisi erinevusi on kaks: rakenduskõrghariduses on suurem praktilise õppe osakaal ja hetkel ei paku rakenduskõrgkoolid doktoriõpet.

 

Doktoriõppe pakkumiseks peab olema evalveeritud teadus-, arendus- ja loometegevus ning see on täiesti mõistetav ja asjakohane eeldus. Samas ei pea institutsioon, mis neile tingimustele vastab, sugugi olema rangelt ja ainult ülikool. Mitmed Euroopa riigid on valinud suuna, kus doktoriõpe on ka rakenduskõrghariduse loomulik osa ning selle lõpetaja saab töömaailmaga seotud kraadi, nn tööstusdoktorantuuri või rakendusliku doktorikraadi.

 

Eesti tänane haridussüsteem võimaldab rakenduskõrgkoolis omandada nii bakalaureuse- kui magistrikraadi, kuid doktorikraadi saamiseks tuleb praegu veel edasi liikuda kas ülikooli võib mõnda teise riiki. Loodan, et see peagi muutub ning Eesti valib paljude teiste Euroopa riikidega sarnase tee, kus rakenduslik doktoriõpe rakenduskõrgkoolides on loomulik osa haridusvõimalustest. Vähem kui kümme aastat tagasi vaadati viltu ka mõttele rakenduskõrgkoolides pakutavatele magistrikraadidele, kuid hoiakud ja arusaamine muutusid peagi.

 

Julgustan Eestit oskushariduse võimalusi veelgi avardama, sest rakenduskõrgkoolid suudavad vajalikul hulgal kõrgharitud ekspertööjõudu koolitada vaid juhul, kui hariduse andmist toetavad selged strateegilised valikud ja süsteemne tugi riigi poolt. Muuhulgas tuleks ka tasuta kõrghariduse pakkumisel keskenduda sellele, et muuta noorte hulgas populaarseks ja ligitõmbavaks need erialad, ilma milleta meie riik ja ühiskond tulevikus toimida ei saa.

 

Positiivse suunana on käimasoleva kutsehariduse reformi puhul võetud üheks eesmärgiks ka oskushariduse maine parandamine. Paraku ei tunneta ma, et see kutsekoolidele suunatud usinus täna veel rakenduskõrgharidusele laieneks. Siin jääb pelgalt rakenduskõrgkoolide häälest väheseks, mistõttu loodan väga, et nii tööandjad, ministeeriumid kui kutsekoda hakkavad ka avalikult rääkima sellest, mida väikeses ringis sageli kuuleme: Eesti rakenduskõrgharidus on väga heal tasemel ning astub töömaailma vajadustega ühte sammu, koolitage rohkem!

 

Koolitame rõõmuga – pole põhjust, miks ka Eestis ei võiks vähemalt pooled üliõpilastest saada rakenduslikku haridust, nagu mitmel pool mujal maailmas.