Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu asub juhtima Ülle Ernits

Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu uue esimehena alustas tööd Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits, kes võttis ameti üle viimase aasta vältel esimehe ülesandeid täitnud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektorilt Ulla Preedenilt.

 

„Koolide jaoks algab aastaring septembris uue õppeaasta algusega, see on ühtlasi hea aeg uute eesmärkide seadmiseks. Rakenduskõrgkoolid võisid tänavu rõõmu tunda rekordilisest sisseastujate arvust, koolidele laekus ligi 10 000 avaldust ja keskmine konkurss oli 5,7 avaldust kohale. Õppurite suur huvi ja ka tööandjate põletav vajadus kõrgharitud spetsialistide vastu tähendab, et üle tuleb vaadata nii koolitamisvõimekus ja õppekohtade arvud kui rakenduskõrghariduse rahastamisvõimalused,“ rääkis Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu uus esimees Ülle Ernits.

 

 

Ülle Ernits rõhutas, et Eesti rakenduskõrgkoolid näevad end partneritena nii tööandjatele kui riigile, valmistades ette tarka ja oskustega eksperttööjõudu ning pakkudes leevendust tööjõupuudusele.

 

„Kvaliteetne rakenduskõrgharidus eeldab aga rahastust, mis vastaks tänasele hariduse kvaliteedinõuetele. Me ei paku haridust, mida saab omandada lihtsalt klassiruumis, vaid õppekeskkonnaks on kõrgtehnoloogilised ruumid ja laborid. Turbulentses majandus- ja riigieelarve olukorras on oluline kaasav ja avatud arutelu, sest on vältimatu, et vajame hariduse valdkonnas selget visiooni ja kindlat plaani, mida ja kui palju toetame avaliku raha eest ja milline saab olema iga õppuri enda või, miks mitte, ka tulevase tööandja panus kutse- või kõrghariduse omandamisel,“ sõnas Ülle Ernits.

 

Hariduse rahastamismudeli juures soovivad Eesti rakenduskõrgkoolid paremat tasakaalu rakendusliku ja akadeemilise kõrghariduse toetamises ning arendamises, mida saab kujundada nii eelarvepoliitika kui riikliku koolitustellimuse kaudu. Samas tuleb Ülle Ernitsa hinnangul avaramaks muuta ka tasulise õppimise võimalusi.

 

„Tänane olukord, kus teatud erialade vastu on huvi, kuid tudeng ei saa oma raha eest õppida, pole riigile kasulik ning tekitab ka õppijates nördimust ja küsimusi. Pooldame tasuta kõrghariduse säilimist, kuid samas on selge, et me ei saa tasuta õppekohtade arvu kasvatada ainult sel põhjusel, et noortel on teatud erialade vastu suur huvi. Teinekord on kõige suurem tööjõupuudus just nendel erialadel, mis ehk pole nii populaarsed, aga mis on hädavajalikud julgeoleku, tervishoiu või tööstuse jätkusuutlikuks toimimiseks,“ tõi Ülle Ernits näiteid lahendust ootavatest küsimustest.

 

Rakenduskõrghariduse potentsiaali võimendamise ja tulemusliku rahastusmudeli kõrval peab Ülle Ernits oluliseks jätkata Eesti talendipoliitika välja töötamist, mille arutelud on viimastel kuudel käivitunud.

 

„Teame kõik, et ühelt poolt on meil tööjõupuudus ja teiselt poolt kummitab vananeva rahvastiku vajadus sotsiaal-ja tervishoiuteenuste järele. Seepärast on oluline, et Eesti saaks ja püsiks välistalentidele avatud ja atraktiivse sihtriigina ning mõistagi on oluline ka hariduse regionaalne kättesaadavus,“ lisas Ülle Ernits.

 

Ülle Ernits on Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli pikaajaline rektor. Ernits omandas terviseteaduste doktorikraadi Tampere Ülikoolis ning sotsiaaltöö bakalaureuse ja magistrikraadid Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Ta osaleb mitmete haridusmaastikku kujundavate nõukogude töös, nagu Kutsehariduse nõukoda ja Ida-Viru Teadusnõukogu ning kuulub Haridusstrateegia 2021-2035 töörühma.

Ulla Preeden: rakenduskõrghariduse potentsiaal on alakasutatud

Viimase õppeaasta vältel Eesti Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimehe rolli täitnud Ulla Preeden annab sel nädalal ameti üle Tallinna Tervishoiukõrgkooli rektor Ülle Ernitsale. Eesistumise aastat kokku võttes toob Preeden välja võtmeküsimused, mis määravad, kas Eestil on tulevikus piisavalt kõrgharitud eksperttööjõudu.

 

Nii praegu kui ka tulevikus võib Eesti majandus ning ühiskondlikud struktuurid vajalikku tipptasemel tööjõudu oodata vaid kahest võimalikust allikast, Eesti haridussüsteemist ning talendirände vahendusel ehk kaasates andekaid inimesi teistest riikidest. Nendest kahest tegurist sõltub majanduse homne käekäik, riigi areng ja konkurentsivõime ja meie harjumuspärase elukorralduse toimimiseks vajalike teenuste pakkumine.

 

Teame, et Eestil on inimkapitaliga kitsas käes ja meie tööealine elanikkond püsivalt kahanevas trendis. Seda olulisem on juba nüüd mõelda ja samme astuda selleks, et ka viie ja kümne aasta pärast leiduks meie haiglates õdesid, turvalisuse tagamiseks politseinikke ja päästjaid, majandust edasi viivaid ettevõtlusharidusega noori ning lugematul arvul teiste valdkondade eksperte, keda Eesti rakenduskõrgkoolid ühiskonna ja tööturu jaoks ette valmistavad.

 

Rakenduskõrgkoolide rektorite nõukogu esimehe teatepulka üle andes toon välja kolm kõige olulisemat väljakutset, mis Eesti kõrgharidussüsteemi puhul kiiresti tähelepanu ja lahendust vajavad.

 

Suur puudus on rakendusliku haridusega inimestest

 

Esiteks on Eesti kõrgharidus kallutatud akadeemilise hariduse poole, mida ühest küljest peetakse oskusharidusest mainekamaks ja väärikamaks ning premeeritakse vastavalt ka haridusraha jagamisel. Teisalt on tööturul ja majanduses põletav puudus just rakendusliku hariduse ja ettevalmistusega inimestest.

 

Arvestades aina paisuvat diskussiooni Eesti hariduskulude, tasuta õppe, koolivõrgu ja kutsehariduse üle, on tähtis mõista üht vähe tähelepanu pälvinud tõsiasja, et rakendusliku hariduse pakkumine on riigile oluliselt soodsam.

 

Seda kinnitab ka Eesti hariduskulude raport, milles on soovitusena välja toodud rakenduskõrghariduse osakaalu suurendamine. Vajadusest ja madalamatest kuludest hoolimata omandas lõppenud õppeaastal Eesti 44 628 üliõpilasest vaid 20 protsenti haridust rakenduskõrgkoolides. See näitab, et rakenduskõrghariduse potentsiaal on alakasutatud.

 

Üks põhjustest, miks Eestis rakenduskõrgkoole haridussüsteemi äärealale paigutatakse, peitub prioriteetides ehk selles, mida nii ühiskond kui ka otsustajad väärtustavad ja oluliseks peavad.

 

2024. aasta kevadel külastasid Eesti rakenduskõrgkoolide rektorid Hollandis sealset haridus- ja teadusministeeriumi ja suurimat rakenduskõrgkooli Amsterdam. Suund rakenduslikule haridusele on Hollandi puhul olnud teadlik ja strateegiline valik, tööjõupuuduse lahendusena nähakse ennekõike rakenduskõrghariduse ja oskushariduse rolli ning maine kasvatamist.

 

Samasugune suhtumine on vajalik ka Eestis, kus meil on eksperttööjõust aina suurem puudus ning haritud spetsialistide põud pärsib nii majanduse arengut kui oluliste teenuste pakkumist. Siinkohal toetan ja oleme meie rektorite nõukoguga valmis aktiivselt kaasa aitama haridus- ja teadusministri Kristina Kallase püüdlustele reformida kutseharidust ja tõsta rakenduskõrghariduse osakaalu.

 

Kuid isegi kui suudame rakendusliku ja akadeemilise hariduse pakkumise paremini tasakaalu viia, tuleb julgelt ja ilustamata otsa vaadata ka vääramatule tõsiasjale, et Eesti rahva järelkasvust lihtsalt ei piisa. Tööjõudu jääb aasta-aastalt vähemaks ning osa vajalikest spetsialistidest ja ekspertidest tuleb tahes-tahtmata kaasata teistest riikidest.

 

Rakenduskõrgkoolid ja palju enam aastaid meie ülikoolid on tööd teinud selle nimel, et tuua välistalente õppima meie koolidesse, kus nad lisaks ametioskustele saaksid enne tööturule sisenemist ka parema tunnetuse eesti keelest, kultuurist, ühiskonnast ja väärtustest.

 

Paraku on see pingutus viimastel aastatel aina kasinamaid vilju kandnud ning välistudengite vastuvõtt on tugevas languses. Kui esialgu võis langust põhjendada Ukraina sõja puhkemise ja julgeolekuhirmuga, näeme selgelt, et suurt rolli mängib karmistunud rände- ja viisapoliitika, mistõttu jäävad paljude potentsiaalsete tudengite viisataotlused rahuldamata.

 

Tuleb mõista, et selline poliitika on mitte väline sund või paratamatus, vaid Eesti enese valik. Selle tulemusena kuulub Eesti Euroopa Liidus nende erandliku nelja riigi hulka, kus välistudengite arv kasvamise asemel kahaneb. Samal ajal on meie naaberriigid valinud vastupidise suuna, Soomes on välistudengite arv kasvanud 60 ja Leedus 33 protsenti.

 

Usun, et probleem on lahendatav ning suudame kokku leppida kõigile osapooltele arusaadavas, vastuvõetavas, mõistlikus ja Eesti huvidele vastavas talendipoliitikas. Rakenduskõrgkoolide nimel avaldan tänu majandusministeeriumi asekantsler Sandra Säravale, kelle toetusel ja eestvedamisel kutsuti tänavu suvel erinevad osapooled nii ministeeriumitest kui ka kõrgharidusasutustest ühise laua taha, et olukorrale lahendus leida.

 

Loodame, et see innukus ja dialoog ei rauge. Rakenduskõrgkoolide poolelt soovime laiapindset ja avatud arutelu selle üle, kust tuleb riigile vajalik eksperttööjõud nii lähitulevikus kui ka aastate pärast ning millist talendipoliitikat Eesti vajab.

 

Noorte võimed

 

Kolmas väljakutse, mille lahendamisel rakenduskõrgkoolide käed lühikeseks jäävad, kuid mis hädasti tähelepanu vajab, on üldhariduskoolidest võrsuvate noorte võimed ja valmisolek kõrgharidust pakkuvates koolides õppimiseks.

 

Rektoritena näeme murelikult, kuidas kõrgkoolidesse sisseastujate teadmised ja tase aina enam kängu jäävad. Kõige suurem murekoht kipub olema matemaatika ehk reaalainete pädevus. Paraku vähendab nn kitsa matemaatika suuna ja eksami valimine gümnaasiumitee alguses oluliselt noorte edasiõppimise võimalusi tulevikus.

 

Erinevaid kogemusi ja kandideerijate lugusid kuulates võib aimata, et noorte jaoks pole gümnaasiumisse astudes selge, milline elukutse või eriala tulevikus valida ning siis eelistatakse pigem leebemat reaalainete tunnikoormust. See võib aga hiljem karuteeneks osutuda, mistõttu panen rektorite nimel üldhariduskoolidele südamele, et õpilastega selgitustööd tehtaks ning matemaatikat rohkem tähtsustataks ja väärtustataks.

 

Reaalainete taseme kõrval teeb aga muret ka aina nõrgemal tasemel eesti keele oskus ja seda sugugi mitte ainult vene kodukeele või venekeelse kooli taustaga noortel. Ka paljudel eesti noortel jääb puudu oskusest end nii suuliselt kui ka kirjalikult väljendada.

 

Kõrgkoolid saavad küll tuge ja järeleaitamist pakkuda, aga siiski mitte päriselt korvata üldharidustasemel tegemata jäänud tööd. Seda enam, et kõrgkoolidesse pääsemise lävend on kõrge ja vastuvõtusõel tihe ning noori, kes suudaksid nii nõuete kui ka kõrghariduse tasemel õppetööga sammu pidada, jääb aina vähemaks. Üldhariduse tase ja kvaliteet mõjutab ajapikku kogu haridussüsteemi, mistõttu on tarvis neilegi probleemidele lahendused leida.

 

Lõpetuseks

 

Eesti rakenduskõrgkoolid suudavad vajalikul hulgal kõrgharitud eksperttööjõudu koolitada ainult juhul, kui on hariduse andmist toetavad selged strateegilised valikud ja süsteemne tugi riigilt.

 

Euroopas leiab palju häid eeskujusid riikidest ja haridusmudelitest, kus hoitakse rakendusliku ja akadeemilise hariduse õppevõimalusi ja rahastust tasakaalus, tegeletakse läbimõeldud talendibaasi kasvatamisega ja hinnatakse rahvusvahelist koostööd ning keskendutakse rakendusliku hariduse võimaluste laiendamisele, seda näiteks rakendusliku ehk ettevõtlus- ja tööstusdoktorantuuri pakkumise kaudu niisamuti rakenduskõrgkoolides.

 

Eesti Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu koondab seitsme riigi ja ühe erarakenduskõrgkooli juhte ning kinnitan meie kõigi nimel, et soovime olla riigile kasulikuks partneriks Eesti kõrghariduse, kutsehariduse, majanduse ja ühiskonna ees seisvate väljakutsete lahendamisel.

Rakenduskõrgkoolidesse oli tänavu rekordarv sisseastujaid

Eesti rakenduskõrgkoolidesse kandideeris suvisel vastuvõtul ühele õppekohale keskmiselt 5,7 üliõpilast ning kokku laekus koolidele ligi 10 000 avaldust.

 

“Näeme, et huvi rakenduskõrgkoolides õppimise vastu on suur ja võrreldes eelmise aastaga kasvanud. Usun, et see ei rõõmusta mitte ainult kõrgkoole, vaid ka tööandjaid, sest oskushariduse populaarsuse kasv ja väärtustamine tähendab ühtlasi ka rohkem kõrgharitud spetsialiste Eesti tööturule,” rääkis Eesti Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimees ja Tartu Tervishoiukõrgkooli rektor Ulla Preeden.

 

Haridus- ja teadusministeeriumi hallatavas viies rakenduskõrgkoolis laekus ühele rakenduskõrghariduse taseme õppekohale tänavu keskmiselt 5,7 avaldust. Suurimad konkursid ehk populaarseimad erialad olid Lennuakadeemia lennunduskorralduse erialal 14,2 avaldusega ühele õppekohale, Kõrgemas Kunstikoolis Pallas oli konkurss meedia- ja reklaamidisaini erialal 11,4 soovijat kohale, Tallinna Tehnikakõrgkoolis sotsiaaltöö erialal 8,2 ja elektritehnika 7,6 inimest kohale, Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ämmaemanda erialal 12 avaldust kohale ning Tartu Tervishoiu Kõrgkooli radioloogiatehniku õppekava puhul 11,3 avaldust ühele õppekohale.

 

“Tervishoiukõrgkooli rektorina teeb heameelt ka meie kutseõppe populaarsus, kus keskmine konkurss oli Tallinnas 4,7 ja Tartus 4,3 soovijat ühele õppekohale. Suurima konkursiga pealinnas oli hambatehniku assistendiks soovijate hulk, kus ühele kohale oli 17,8 soovijat ning Tartus laekus erakorralise meditsiinitehniku erialal 12,9 avaldust ühele õppekohale,” märkis Ulla Preeden, rõhutades, et sisseastumine rakenduskõrgkoolidesse ei toimu pelgalt hinnete või lävendi põhjal, vaid iga kandidaat läbib lisaks kas testid, motivatsioonivestlused või kehalised katsed.

 

Sisseastujate kasvava huvi tõttu ja arvestades nõudlust eri valdkondade spetsialistide järele, võtavad mitmed Eesti rakenduskõrgkoolid tänavu taas vastu rohkem õppureid kui varasematel aastatel. Näiteks võtab Sisekaitseakadeemia vastu varasemast enam politseinikuks õppijaid ning Tallinna ja Tartu Tervishoiukõrgkoolid senisest enam radioloogiatehniku, bioanalüütiku ja õe erialade õppureid. Eesti Ettevõtluskõrgkoolis Mainor sisseastumine veel käib, kuid kool hindab juba praegu eelmistest aastatest suuremat huvi ja vastuvõttu.

 

Rektorite hinnangul kinnitab rakenduskõrghariduse populaarsus haridus- ja teadusminister Kristina Kallase väljendatud mõtet, et akadeemilise ja rakenduskõrghariduse rahastamise suhe ja tasakaal Eesti kõrghariduses vajab üle vaatamist.

 

“Täna omandab enamus üliõpilasi Eestis akadeemilist haridust, kuid pikaajalise majanduskasvu ja heaolu jaoks vajame rohkem rakendusliku haridusega inimesi. Hiljuti avaldatud hariduskulude raporti kohaselt õpib Eesti ülikoolides 34 300 tudengit ning samas rakenduskõrgkoolides vaid 11 246 üliõpilast. Ülikoolide akadeemiline õpe on aga riigile üldjuhul kaks korda kulukam kui rakenduslik haridus, Eestis isegi kolm korda kallim. Võrdluseks näiteks Soomes aga on akadeemilise ja rakenduskõrghariduse üliõpilaste arvud pea võrdsed,” selgitas Ulla Preeden.

 

Ta lisas, et rakenduskõrghariduse tuleviku määrab oluliselt ka see, milliseks kujuneb Eesti talendipoliitika ja suhtumine kolmandatest riikidest pärit tudengitesse.

 

“Arenemiseks ja globaalses konkurentsis püsimiseks tuleb meil tegutseda rahvusvaheliselt, värvates Eestisse välistudengeid ja õppejõude ning tehes koostööd teiste maailma kõrgkoolide ja võrgustikega. Viimastel aastatel on muutunud julgeolekuolukord aga talendirändele piirid seadnud ning välisõppurite arv meie kõrgkoolides langeb juba kolmandat aastat. See pärsib kõrgkoolide võimalusi koolitada ettevõtetele ja ühiskonnale tarvilikku eksperttööjõudu ning spetsialistide puudus peegeldub majanduse käekäigus ning Eesti konkurentsivõimes,” täpsustas Ulla Preeden.