Eesti kõrgharidussüsteem ei ole praeguse korralduse juures valmis olukorraks, kus aastatel 2027–2029 jõuab kõrgharidusse tavapärasest oluliselt suurem arv keskhariduse lõpetajaid – hinnanguliselt ligikaudu 1000 õppijat aastas enam. 

Kõrgkoolidel puudub täna selgus ja veendumus, millistel alustel ja millises mahus on võimalik alates 2026/2027. õppeaastast vastuvõttu kavandada ning millised on rahastuspõhimõtted. Selguseta ei ole võimalik teha vastutustundlikke ja õigeaegseid otsuseid vastuvõtumahtude, õppekavade, personali ega muu õppe korraldamisega seonduva kohta, et kõrgharidussüsteem oleks suure põlvkonna tulekuks valmis. 

Otsused õppekohtade mahtude ja rahastamismudeli osas tuleb teha viivitamatult, neid ei saa enam edasi lükata. Vastasel juhul võtame riski, et riik ei suuda juba 2027. aastal tagada keskhariduse lõpetajatele nende õigust ja ligipääsu kõrgharidusele. 

Eesti tööturu seire- ja prognoosisüsteemi OSKA üldprognoosi järgi vajab Eesti tööturg lähiaastatel igal aastal ligikaudu 18 000 uut töötajat, neist 9500 kõrgharidussüsteemist. Lähiaastate vastuvõtu kavandamine ei puuduta üksnes õppijate koguarvu, vaid ka seda, millistes valdkondades tuleb õppimisvõimalusi suurendada, et vastata tööturu kriitilistele vajadustele.

Selleks, et viia lähiaastate demograafiline olukord, tööjõuvajadus ja kõrgharidussüsteemi areng omavahel kooskõlla, teeme rakenduskõrgkoolide rektoritena järgmised ettepanekud:

• Leppida viivitamatult kokku, millistes valdkondades on põhjendatud õppimisvõimaluste laiendamine juba 2026/2027. õppeaasta vastuvõtu vaates, arvestades tööjõu- ja oskuste vajaduse prognoose ning kõrgkoolide tegelikku valmisolekut neid muudatusi ellu viia.

• Kujundada kõrgkoolidele piisavalt selge ja rakendatav raamistik aastateks 2027–2029, et oleks võimalik kavandada vastuvõttu, õppekavasid, personali ja tugisüsteeme viisil, mis on kooskõlas nii kvaliteedinõuete kui ka riigi strateegiliste prioriteetidega.

• Arvestada kõrghariduse rahastamismudelis terviklikult nii õppimisvõimaluste mahtu, valdkondlikku tööjõuvajadust ning õppe tegelikke kulusid, võttes seejuures arvesse ka rakenduskõrghariduse eripära ja sellega kaasnevaid praktikakorralduse, juhendamise ning erialase taristu vajadusi.

Rakenduskõrgkoolide rektoritena soovime rõhutada, et kõrghariduse ees seisvad väljakutsed ei piirdu üksnes õppekohtade arvu ega rahastuse kogumahuga. Keskne küsimus on, kas Eesti kõrgharidussüsteemi korraldus võimaldab samaaegselt vastata demograafilistele muutustele, tööturu vajadustele ning tagada õppe kõrge kvaliteet. Seda järgmistel põhjustel:

• Kõrgkoolide vastuvõtu kavandamine toimub kindla töötsükli alusel ning on tihedalt seotud õppekavade mahu planeerimise, õppejõudude ja juhendajate värbamise, praktikakorralduse, erialase taristu ning õpikeskkonna kasutusega. Seetõttu eeldavad sisulised muudatused vastuvõtumahtudes piisavat ajavaru ja varajast selgust selle kohta, millistel alustel ning millises mahus on võimalik vastuvõttu ette valmistada. 

• Valdkondades, kus spetsialistide järelkasvu puudujääk on kõige teravam, ei saa õppimisvõimaluste laiendamist käsitleda pelgalt poliitilise eesmärgi või deklaratiivse soovina. Rakenduskõrghariduses seab õppe kvaliteedile selged piirid praktikakohtade kättesaadavus, juhendamisvõimekus, erialane taristu ning sisuline koostöö tööandjatega. Seetõttu eeldab vastuvõtumahtude suurendamine nendes valdkondades läbimõeldud ja piisava ajavaruga planeerimist ning vastavate ressursside tagamist. 2024/2025. õppeaastal õppis Eestis kokku 45 450 üliõpilast, neist 11 474 rakenduskõrgharidusõppes.

• Koalitsioonileppes on sõnastatud eesmärk kasvatada rakendusliku suunaga kõrghariduse mahtu 40%-ni, suurendada õpet inseneeria, IT, küberturvalisuse, tehisaru ning tervise- ja sotsiaalvaldkonnas. Samuti tõsta inimeste kriisiteadlikkust ja -valmidust. Selleks aga tuleb kriisirolle kandvatele töötajatele tagada vajalik haridus. Nende eesmärkide elluviimine eeldab, et kõrgkoolidel on võimalik riigipoolsed suunised õigeaegselt ja realistlikult üle kanda vastuvõtumahtude planeerimisse, õppekorraldusse, uute õppekavade loomisse ning muude vajalike ressursside tagamisse. Varajase selguseta ja süsteemse toetuseta jäävad ka hästi sõnastatud poliitilised eesmärgid praktikas raskesti teostatavaks.

Tulevane õppija vajab juba täna selget ja usaldusväärset teadmist, millised on tema võimalused haridusteed jätkata ja millist tuge riik selleks pakub. Sama selgust vajavad ka rakenduskõrgkoolid, et kavandada oma tegevust vastutustundlikult, tagada õppe kvaliteet ning vastata tööturu ootustele. Selleks on hädavajalik sisukas ja tulevikku vaatav otsustusprotsess ning kõrgkoolide tihe koostöö Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu liikmetega. 

Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu:

Piret Viirpalu, RKRNi esimees, Kõrgema Kunstikooli Pallas rektor

Ulla Preeden, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor

Ülle Ernits, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor 

Koit Kaskel, Eesti Lennuakadeemia rektor

Martti Kiisa, Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor

Kuno Tammearu, Sisekaitseakadeemia rektor

Andrus Pedai, Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor rektor