rk_haldur – Lehekülg 3

Ulla Preeden: rakenduskõrghariduse potentsiaal on alakasutatud

Viimase õppeaasta vältel Eesti Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimehe rolli täitnud Ulla Preeden annab sel nädalal ameti üle Tallinna Tervishoiukõrgkooli rektor Ülle Ernitsale. Eesistumise aastat kokku võttes toob Preeden välja võtmeküsimused, mis määravad, kas Eestil on tulevikus piisavalt kõrgharitud eksperttööjõudu.

Nii praegu kui ka tulevikus võib Eesti majandus ning ühiskondlikud struktuurid vajalikku tipptasemel tööjõudu oodata vaid kahest võimalikust allikast, Eesti haridussüsteemist ning talendirände vahendusel ehk kaasates andekaid inimesi teistest riikidest. Nendest kahest tegurist sõltub majanduse homne käekäik, riigi areng ja konkurentsivõime ja meie harjumuspärase elukorralduse toimimiseks vajalike teenuste pakkumine.

Teame, et Eestil on inimkapitaliga kitsas käes ja meie tööealine elanikkond püsivalt kahanevas trendis. Seda olulisem on juba nüüd mõelda ja samme astuda selleks, et ka viie ja kümne aasta pärast leiduks meie haiglates õdesid, turvalisuse tagamiseks politseinikke ja päästjaid, majandust edasi viivaid ettevõtlusharidusega noori ning lugematul arvul teiste valdkondade eksperte, keda Eesti rakenduskõrgkoolid ühiskonna ja tööturu jaoks ette valmistavad.

Rakenduskõrgkoolide rektorite nõukogu esimehe teatepulka üle andes toon välja kolm kõige olulisemat väljakutset, mis Eesti kõrgharidussüsteemi puhul kiiresti tähelepanu ja lahendust vajavad.

Suur puudus on rakendusliku haridusega inimestest

Esiteks on Eesti kõrgharidus kallutatud akadeemilise hariduse poole, mida ühest küljest peetakse oskusharidusest mainekamaks ja väärikamaks ning premeeritakse vastavalt ka haridusraha jagamisel. Teisalt on tööturul ja majanduses põletav puudus just rakendusliku hariduse ja ettevalmistusega inimestest.

Arvestades aina paisuvat diskussiooni Eesti hariduskulude, tasuta õppe, koolivõrgu ja kutsehariduse üle, on tähtis mõista üht vähe tähelepanu pälvinud tõsiasja, et rakendusliku hariduse pakkumine on riigile oluliselt soodsam.

Seda kinnitab ka Eesti hariduskulude raport, milles on soovitusena välja toodud rakenduskõrghariduse osakaalu suurendamine. Vajadusest ja madalamatest kuludest hoolimata omandas lõppenud õppeaastal Eesti 44 628 üliõpilasest vaid 20 protsenti haridust rakenduskõrgkoolides. See näitab, et rakenduskõrghariduse potentsiaal on alakasutatud.

Üks põhjustest, miks Eestis rakenduskõrgkoole haridussüsteemi äärealale paigutatakse, peitub prioriteetides ehk selles, mida nii ühiskond kui ka otsustajad väärtustavad ja oluliseks peavad.

2024. aasta kevadel külastasid Eesti rakenduskõrgkoolide rektorid Hollandis sealset haridus- ja teadusministeeriumi ja suurimat rakenduskõrgkooli Amsterdam. Suund rakenduslikule haridusele on Hollandi puhul olnud teadlik ja strateegiline valik, tööjõupuuduse lahendusena nähakse ennekõike rakenduskõrghariduse ja oskushariduse rolli ning maine kasvatamist.

Samasugune suhtumine on vajalik ka Eestis, kus meil on eksperttööjõust aina suurem puudus ning haritud spetsialistide põud pärsib nii majanduse arengut kui oluliste teenuste pakkumist. Siinkohal toetan ja oleme meie rektorite nõukoguga valmis aktiivselt kaasa aitama haridus- ja teadusministri Kristina Kallase püüdlustele reformida kutseharidust ja tõsta rakenduskõrghariduse osakaalu.

Kuid isegi kui suudame rakendusliku ja akadeemilise hariduse pakkumise paremini tasakaalu viia, tuleb julgelt ja ilustamata otsa vaadata ka vääramatule tõsiasjale, et Eesti rahva järelkasvust lihtsalt ei piisa. Tööjõudu jääb aasta-aastalt vähemaks ning osa vajalikest spetsialistidest ja ekspertidest tuleb tahes-tahtmata kaasata teistest riikidest.

Rakenduskõrgkoolid ja palju enam aastaid meie ülikoolid on tööd teinud selle nimel, et tuua välistalente õppima meie koolidesse, kus nad lisaks ametioskustele saaksid enne tööturule sisenemist ka parema tunnetuse eesti keelest, kultuurist, ühiskonnast ja väärtustest.

Paraku on see pingutus viimastel aastatel aina kasinamaid vilju kandnud ning välistudengite vastuvõtt on tugevas languses. Kui esialgu võis langust põhjendada Ukraina sõja puhkemise ja julgeolekuhirmuga, näeme selgelt, et suurt rolli mängib karmistunud rände- ja viisapoliitika, mistõttu jäävad paljude potentsiaalsete tudengite viisataotlused rahuldamata.

Tuleb mõista, et selline poliitika on mitte väline sund või paratamatus, vaid Eesti enese valik. Selle tulemusena kuulub Eesti Euroopa Liidus nende erandliku nelja riigi hulka, kus välistudengite arv kasvamise asemel kahaneb. Samal ajal on meie naaberriigid valinud vastupidise suuna, Soomes on välistudengite arv kasvanud 60 ja Leedus 33 protsenti.

Usun, et probleem on lahendatav ning suudame kokku leppida kõigile osapooltele arusaadavas, vastuvõetavas, mõistlikus ja Eesti huvidele vastavas talendipoliitikas. Rakenduskõrgkoolide nimel avaldan tänu majandusministeeriumi asekantsler Sandra Säravale, kelle toetusel ja eestvedamisel kutsuti tänavu suvel erinevad osapooled nii ministeeriumitest kui ka kõrgharidusasutustest ühise laua taha, et olukorrale lahendus leida.

Loodame, et see innukus ja dialoog ei rauge. Rakenduskõrgkoolide poolelt soovime laiapindset ja avatud arutelu selle üle, kust tuleb riigile vajalik eksperttööjõud nii lähitulevikus kui ka aastate pärast ning millist talendipoliitikat Eesti vajab.

Noorte võimed

Kolmas väljakutse, mille lahendamisel rakenduskõrgkoolide käed lühikeseks jäävad, kuid mis hädasti tähelepanu vajab, on üldhariduskoolidest võrsuvate noorte võimed ja valmisolek kõrgharidust pakkuvates koolides õppimiseks.

Rektoritena näeme murelikult, kuidas kõrgkoolidesse sisseastujate teadmised ja tase aina enam kängu jäävad. Kõige suurem murekoht kipub olema matemaatika ehk reaalainete pädevus. Paraku vähendab nn kitsa matemaatika suuna ja eksami valimine gümnaasiumitee alguses oluliselt noorte edasiõppimise võimalusi tulevikus.

Erinevaid kogemusi ja kandideerijate lugusid kuulates võib aimata, et noorte jaoks pole gümnaasiumisse astudes selge, milline elukutse või eriala tulevikus valida ning siis eelistatakse pigem leebemat reaalainete tunnikoormust. See võib aga hiljem karuteeneks osutuda, mistõttu panen rektorite nimel üldhariduskoolidele südamele, et õpilastega selgitustööd tehtaks ning matemaatikat rohkem tähtsustataks ja väärtustataks.

Reaalainete taseme kõrval teeb aga muret ka aina nõrgemal tasemel eesti keele oskus ja seda sugugi mitte ainult vene kodukeele või venekeelse kooli taustaga noortel. Ka paljudel eesti noortel jääb puudu oskusest end nii suuliselt kui ka kirjalikult väljendada.

Kõrgkoolid saavad küll tuge ja järeleaitamist pakkuda, aga siiski mitte päriselt korvata üldharidustasemel tegemata jäänud tööd. Seda enam, et kõrgkoolidesse pääsemise lävend on kõrge ja vastuvõtusõel tihe ning noori, kes suudaksid nii nõuete kui ka kõrghariduse tasemel õppetööga sammu pidada, jääb aina vähemaks. Üldhariduse tase ja kvaliteet mõjutab ajapikku kogu haridussüsteemi, mistõttu on tarvis neilegi probleemidele lahendused leida.

Lõpetuseks

Eesti rakenduskõrgkoolid suudavad vajalikul hulgal kõrgharitud eksperttööjõudu koolitada ainult juhul, kui on hariduse andmist toetavad selged strateegilised valikud ja süsteemne tugi riigilt.

Euroopas leiab palju häid eeskujusid riikidest ja haridusmudelitest, kus hoitakse rakendusliku ja akadeemilise hariduse õppevõimalusi ja rahastust tasakaalus, tegeletakse läbimõeldud talendibaasi kasvatamisega ja hinnatakse rahvusvahelist koostööd ning keskendutakse rakendusliku hariduse võimaluste laiendamisele, seda näiteks rakendusliku ehk ettevõtlus- ja tööstusdoktorantuuri pakkumise kaudu niisamuti rakenduskõrgkoolides.

Eesti Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu koondab seitsme riigi ja ühe erarakenduskõrgkooli juhte ning kinnitan meie kõigi nimel, et soovime olla riigile kasulikuks partneriks Eesti kõrghariduse, kutsehariduse, majanduse ja ühiskonna ees seisvate väljakutsete lahendamisel.

Rakenduskõrgkoolidesse oli tänavu rekordarv sisseastujaid

Eesti rakenduskõrgkoolidesse kandideeris suvisel vastuvõtul ühele õppekohale keskmiselt 5,7 üliõpilast ning kokku laekus koolidele ligi 10 000 avaldust.

“Näeme, et huvi rakenduskõrgkoolides õppimise vastu on suur ja võrreldes eelmise aastaga kasvanud. Usun, et see ei rõõmusta mitte ainult kõrgkoole, vaid ka tööandjaid, sest oskushariduse populaarsuse kasv ja väärtustamine tähendab ühtlasi ka rohkem kõrgharitud spetsialiste Eesti tööturule,” rääkis Eesti Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimees ja Tartu Tervishoiukõrgkooli rektor Ulla Preeden.

Haridus- ja teadusministeeriumi hallatavas viies rakenduskõrgkoolis laekus ühele rakenduskõrghariduse taseme õppekohale tänavu keskmiselt 5,7 avaldust. Suurimad konkursid ehk populaarseimad erialad olid Lennuakadeemia lennunduskorralduse erialal 14,2 avaldusega ühele õppekohale, Kõrgemas Kunstikoolis Pallas oli konkurss meedia- ja reklaamidisaini erialal 11,4 soovijat kohale, Tallinna Tehnikakõrgkoolis sotsiaaltöö erialal 8,2 ja elektritehnika 7,6 inimest kohale, Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ämmaemanda erialal 12 avaldust kohale ning Tartu Tervishoiu Kõrgkooli radioloogiatehniku õppekava puhul 11,3 avaldust ühele õppekohale.

“Tervishoiukõrgkooli rektorina teeb heameelt ka meie kutseõppe populaarsus, kus keskmine konkurss oli Tallinnas 4,7 ja Tartus 4,3 soovijat ühele õppekohale. Suurima konkursiga pealinnas oli hambatehniku assistendiks soovijate hulk, kus ühele kohale oli 17,8 soovijat ning Tartus laekus erakorralise meditsiinitehniku erialal 12,9 avaldust ühele õppekohale,” märkis Ulla Preeden, rõhutades, et sisseastumine rakenduskõrgkoolidesse ei toimu pelgalt hinnete või lävendi põhjal, vaid iga kandidaat läbib lisaks kas testid, motivatsioonivestlused või kehalised katsed.

Sisseastujate kasvava huvi tõttu ja arvestades nõudlust eri valdkondade spetsialistide järele, võtavad mitmed Eesti rakenduskõrgkoolid tänavu taas vastu rohkem õppureid kui varasematel aastatel. Näiteks võtab Sisekaitseakadeemia vastu varasemast enam politseinikuks õppijaid ning Tallinna ja Tartu Tervishoiukõrgkoolid senisest enam radioloogiatehniku, bioanalüütiku ja õe erialade õppureid. Eesti Ettevõtluskõrgkoolis Mainor sisseastumine veel käib, kuid kool hindab juba praegu eelmistest aastatest suuremat huvi ja vastuvõttu.

Rektorite hinnangul kinnitab rakenduskõrghariduse populaarsus haridus- ja teadusminister Kristina Kallase väljendatud mõtet, et akadeemilise ja rakenduskõrghariduse rahastamise suhe ja tasakaal Eesti kõrghariduses vajab üle vaatamist.

“Täna omandab enamus üliõpilasi Eestis akadeemilist haridust, kuid pikaajalise majanduskasvu ja heaolu jaoks vajame rohkem rakendusliku haridusega inimesi. Hiljuti avaldatud hariduskulude raporti kohaselt õpib Eesti ülikoolides 34 300 tudengit ning samas rakenduskõrgkoolides vaid 11 246 üliõpilast. Ülikoolide akadeemiline õpe on aga riigile üldjuhul kaks korda kulukam kui rakenduslik haridus, Eestis isegi kolm korda kallim. Võrdluseks näiteks Soomes aga on akadeemilise ja rakenduskõrghariduse üliõpilaste arvud pea võrdsed,” selgitas Ulla Preeden.

Ta lisas, et rakenduskõrghariduse tuleviku määrab oluliselt ka see, milliseks kujuneb Eesti talendipoliitika ja suhtumine kolmandatest riikidest pärit tudengitesse.

“Arenemiseks ja globaalses konkurentsis püsimiseks tuleb meil tegutseda rahvusvaheliselt, värvates Eestisse välistudengeid ja õppejõude ning tehes koostööd teiste maailma kõrgkoolide ja võrgustikega. Viimastel aastatel on muutunud julgeolekuolukord aga talendirändele piirid seadnud ning välisõppurite arv meie kõrgkoolides langeb juba kolmandat aastat. See pärsib kõrgkoolide võimalusi koolitada ettevõtetele ja ühiskonnale tarvilikku eksperttööjõudu ning spetsialistide puudus peegeldub majanduse käekäigus ning Eesti konkurentsivõimes,” täpsustas Ulla Preeden.

Ulla Preeden: kõrgkoolid ootavad uuelt valitsuselt selget talendipoliitikat

Eesti on neil päevil uute koalitsioonikõneluste, kokkulepete ja valitsuse ametisse asumise ootel. Olen läbirääkijatega nõus, et riigi olukord ja väljavaated on peale viimaseid valimisi sel määral muutunud, et toonased kokkulepped ja prioriteedid tasub värske pilguga üle vaadata, kirjutab Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimees, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden.

Kõrgkoolid ootavad uuelt valitsuselt pikaajalisi strateegilisi eesmärke ning selget talendipoliitikat. Valimistest möödunud pooleteise aasta ja veel pikemaltki kestnud majanduslanguse vältel on selgeks saanud, et Eesti vajab visiooni ja tegusid nii konkurentsivõime taastamiseks, majanduse elavdamiseks kui sellega vältimatult seotud haritud tööjõu tagamiseks ning viimast eriti oskushariduse poole peal.

Sõnades on haridust alati väärtustatud. Oleme rektoritega käinud lõpututel kohtumistel nii poliitikute kui ametnikega ja pole kordagi kuulnud, et haridus oleks vähetähtis. See teeb rõõmu, sest vähemalt ei tarvitse meil kedagi veenda kõrghariduse määravas rollis riigi tuleviku kujundamisel.

Oluline on aga, et sõnadele järgneksid otsused ja teod. Haridusjuhina olen veendunud, et need otsused ja teod peaksid hõlmama vähemalt kolme olulist aspekti, ilma milleta pole Eesti kõrghariduse kvaliteet pikas vaates jätkusuutlik ning ma ei väsi rõhutamast, et viimane peegelduks kohe ka tööjõu kvaliteedis, majandusaktiivsuses ning ühiskonnale oluliste teenuste kättesaadavuses.

Esimene alustala, millest kõrghariduse pikaajaline areng ja tase sõltub, on stabiilne rahastus. Oleme koos ülikoolide rektoritega aastaid seisnud selle eest, et kõrghariduse rahastamine oleks jätkusuutlik ja õiglane. Viimasel kahel aastal kehtinud kokkulepe toetada kõrgharidust 15% kasvuga on olnud hädavajalik ning on äärmiselt oluline, et see kokkulepe jääks kehtima ka uue valitsuse juhtimise all. Küsimus ei ole selles, et raha oleks vaja pelgalt kõrgkoolide ellu jäämiseks ja kestmiseks. Ei, vajame seda, et Eestil oleks püsivalt ja ka tulevikus kõrgharitud spetsialiste, kes seisavad meie riigi, keele, kultuuri, majanduse ja arengu eest. Riik ja ühiskond vajavad ühtmoodi nii tervishoiutöötajaid, julgeoleku valdkonna eksperte ja tööstusmaailma insenere kui ka Pallase kunstide ja disaini spetsialiste ning Lennuakadeemia piloote.

Teine alustala on selge talendipoliitika. Eesti demograafiline olukord on teada – järgmise 10 aasta jooksul ei ole tööturule lisandumas piisavalt uut tööjõudu, et see kataks majanduse ja ühiskonna vajadused. Oluline on märkida, et eriti suurt puudust võib ette näha kõrgharitud tööjõu vallas. Elame juba täna inimressursi defitsiidis ja see trend aina süveneb. Seepärast nõustun igati Tartu Ülikooli rektori Toomas Asseri väljendatud mõtetega, et “Kui olud Eestis on keerulised, siis vajame talendipoliitikat ja inimestesse panustamise poliitikat rohkem kui kunagi varem. Vajame pikaajalist kõrghariduse rahastusplaani koos üliõpilaste toetussüsteemiga, rahvusvahelistumise strateegilisi sihte, stiimuleid õpingutejärgseks tagasipöördumiseks ning õppejõudude ja teadlaste järelkasvu kindlustamiseks.”

Muuhulgas tähendab see selget plaani ja kokkulepet välistudengite, õppejõudude ja teadlaste kaasamiseks Eesti kõrgharidussüsteemi, mis on viimastel aastatel olnud tugevalt pärsitud. Sõlmitav lepe peab olema mõistetav ja vastuvõetav kõikidele asjassepuutuvatele ministeeriumitele – mitte ainult haridus- ja teadusministeeriumile, vaid ka välis- ja siseministeeriumile. See on vajalik, sest vaid nii saavad kõrgkoolid pakkuda ettevõtetele ja tööandjatele piisavalt kõrgharitud spetsialiste, kes on Eestis hariduse saanud ja lõimuvad sellevõrra paremini, kui palju kõneainet pakkunud välistööjõud. Siinkohal soovin tänada majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi initsiatiivi, kes juuni lõpul rektorid ja ministeeriumite esindajad ühise laua taha kutsus, et õpirändega seotud probleemidele lahendused leida. Loodame arutelusid jätkata juba augustis ning seda uue valitsuse toetusel.

Kolmas alustala on avatus ja koostöö. Haridust pole võimalik vaadata lahus riigi muudest valdkondadest ning sellega seotud otsused mõjutavad kõiki muid küsimusi, kui mitte lühemas, siis pikemas perspektiivis kindlasti. Kõrgkoolidel on kaalukas roll nii majanduse ja tööandjate vajaduste rahuldamisel, kodumaise teaduse, keele ja kultuuri kestmisel, innovatsiooni ja rahvusvahelise konkurentsivõime ehitamisel kui integratsioonis ja sisejulgeolekus. Kõigis neis küsimustes soovivad kõrgkoolid riigiga avatud ja kaasavat dialoogi.

Keerulised ajad vajavad julgeid otsuseid, kuid kindlasti vajavad otsused ka visiooni ja eesmärke. Rektorid on valmis mitte ainult olema ühiskonda ja riiki kujundavatesse otsustesse kaasatud, vaid veelgi enam soovime olla usaldatud. Me ei räägi kõrghariduse tähtsusest mitte enda ja oma kooli rahakotti ja heaolu silmas pidades, vaid Eesti riigi tulevikku ja arengu nimel.

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ütles tänavustele parimatele lõpetajatele peetud kõnes, et haridus on üks parimaid investeeringuid – see ei lähe moest ja selle väärtus ei kahane. See ei kehti mitte ainult iga noore inimese puhul, vaid ka riigi poolt on kvaliteetne ja maailmatasemel haridus suurim väärtus, mida saame oma inimestele pakkuda. See on investeering, mis end alati ja igal juhul ära tasub.

Uuel valitsusel on nüüd võimalus näidata ja kinnitada – haridus on väärtus. Mitte ainult sõnades, vaid ka otsustes ja tegudes.

RKRN tunnustas rakenduskõrgkoolide parimaid lõputöid

Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu jagas juunis taas stipendiumeid rakenduskõrgkoolide parimate lõputööde autoritele. Konkursi eesmärk on väärtustada rakenduskõrgkoolide üliõpilaste tehtud rakendusuuringuid, stimuleerida üliõpilaste aktiivsust oma loominguliste ja rakenduslike projektide koostamisel ja tunnustada silmapaistvaid tulemusi saavutanud üliõpilasi. Parimad lõputööd selgitati välja igas kõrgkoolis sisekonkursi korras ning töö autoreid tunnustati stipendiumi ja aukirjaga kõrgkoolide lõpuaktustel.

RKRNi esimehe Ulla Preedeni sõnul näitavad esile tõstetud lõputööd, et rakenduskõrgkoolides loodud oskusteave on kõrgetasemeline ning hinnatud tööde tulemused loovad väärtust nii majanduses kui ühiskonnas laiemalt. „Võidutöödel on kõrge praktiline väärtus ja nii mitmedki neist on aluseks edasistele uurimistöödele ja arendustegevustele. Samuti väärib tunnustust juhendajate panus, kes on pühendunult toetanud lõpetajaid nende uurimistööde koostamise protsessis ”, lisas Preeden.

Rakenduskõrgharidust väärtustava stipendiumi suuruseks on 1000 eurot iga RKRNi liikmeskõrgkooli kohta.

Parima lõputöö stipendiumi aastal 2024 pälvisid järgmised rakenduskõrgkoolide lõpetajad:

Triinu Tõnts, Eesti Lennuakadeemia: „Kestlikkuse valdkonna kompetentsimudeli loomine Eesti Lennuakadeemiale”

Juhendaja: Alisa Lepik, konsultant Alice Ellamik

Lõputöö eesmärgiks oli välja selgitada kestlikkuse valdkonna pädevused ja luua Eesti Lennuakadeemiale asjakohane kestlikkusega seotud ametikoha kompetentsimudel, mis kirjeldaks valdkonna teadmistele, oskustele, väärtustele ja hoiakutele seatud ootusi. Antud lõputöö teemavalik ning teostus loob aluse akadeemias kestlikkusega eesmärgipärasemalt tegelemiseks ning pakub kompetentsimudeli toel konkreetset ülevaadet kestlikkuse kompetentsidest ning nende kirjeldustest.

Lõputöö tulemuste põhjal valminud täiendatud kompetentsimudel on akadeemias kasutatav kestlikkuse valdkonna kompetentside katmise otsustusprotsessis ning vajalike inimeste leidmisel ja koolitamisel.

Aleksander Jänes, Tallinna Tehnikakõrgkool: „Sisepõlemismootori projekteerimine Shell Eco-marathon võistlussõidukile”

Juhendaja: Janis Piiritalo

Lõputöö eesmärk oli projekteerida sisepõlemismootor Shell Eco-marathon sarjas osalevale võistlussõidukile, mis vastaks võistlussarja reeglitele, tõstaks sõiduki energiaefektiivsust ning kõrvaldaks seni kasutusel olnud ostumootori Honda GX35-e ebasobivusest tulenevad kitsaskohad. Olulisemaks nõudeks oli mootori kompaktsus, mis võimaldaks sõidukil kasutada üheastmelist ülekannet.

Töötati välja väikemootorite katsetamiseks ning võrdlemiseks vajaminev katsemetoodika, kus võrreldavaks suuruseks oli kütuse erikulu ning viidi läbi katsetused sõiduki ostumootoriga, et kaardistada ära projekti hetkeolukord ning koguda projekteerimiseks vajaminevaid lähteandmeid. Katsetest saadud andmete ning õppematerjalidest ja teatmikest kogutud informatsiooni põhjal projekteeriti sõidukile sobilike parameetrite, mõõtmete ja kujuga sisepõlemismootor, kus on kasutusel nii erilahendusena valmistatavad detailid kui ka GX35-lt taaskasutatud komponendid.

Lõputöö põhines autori, kaastudengite ning õppejõudude pooleteise aasta jooksul teostatud ökosõiduki-alasel arendustööl ning projekteeritud mootor koos väljatöötatud katsemetoodikaga on oluliseks sisendiks tudengiprojekti edasisele arengule.

Triinu Kurvits ja Diana Virumäe, Tartu Tervishoiu Kõrgkool: „Insuldijärgse kontroll-loendi (Post-Stroke Checklist) kohandamine Eestis kasutamiseks”

Juhendaja: Reet Urban

Eesti Tervisekassa poolt tehtud auditi tulemustest selgus, et insuldi läbipõdenute raviteekond on killustunud, mistõttu jääb osa patsientide ja nende lähedaste vajadusi tähelepanuta. Inimkeskse tervishoiuteenuse pakkumise üks võtme-eeldus on vajaduste võimalikult objektiivne standarditud meetodil hindamine. Sellest lähtuvalt püstitati eesmärgiks kohandada Eestis kasutamiseks rahvusvaheliselt tunnustatud valideeritud mõõdik insuldi läbipõdenud inimeste ja nende lähedaste vajaduste hindamiseks insuldijärgsel perioodil.

Mõõdiku kasutamine muudab õe vastuvõtud struktuursemaks ja tagab üle Eesti ühtlasema insuldiõdede vastuvõtu kvaliteedi. Vajaduste standardne hindamine aitab kaasa insuldipatsientide haiglajärgsele jälgimisele ja vajaduspõhise teenuse korraldamisele.

Magistritaseme arendusprojekti tulemused on oluliseks osaks riiklikult prioriteetse, inimkeskse tervishoiuteenuse arendamisel, millega ühtlustatakse õe vastuvõtu teenuse kvaliteeti ning arvestatakse senisest enam patsientide ja nende lähedaste vajadusi. Seeläbi suureneb patsientide rahulolu insuldiõe vastuvõtu ja teenuse kvaliteediga ning rahvatervise seisukohalt väheneb insuldipatsientide suremus. Töö koostamisse on kaasatud erinevad osapooled, tagades sel moel projekti rakendatavuse.

Kaido Laugason, Kaitseväe Akadeemia: „Ajateenijate seast üksuse juhtide valimine 2. jalaväebrigaadi näitel“

Juhendaja: Ivar Männamaa, PhD

Kaido Laugason käsitleb oma töös ajateenijatest juhtide valimist rühmaülemate poolt. Uurimistöö põhieesmärk oli analüüsida tunnuseid, mille alusel praegu ajateenijate seast üksuse juhte valitakse ning seejärel need tunnused kategoriseerida.

Uurimustöö tulemusena saab koostada rühmaülematele hindamisvahendi, mis hõlbustaks ajateenijatest juhtide valimist kogu Kaitseväes. Lisaks annavad uurimustöö tulemused tagasisidet rühmaülematele selle kohta, milles on juhtide valimisel siiani eksitud.

Helen Cornelia Kuklane, Kõrgem Kunstikool Pallas: „Visuaalse identiteedi loomine Rõuge vallale”

Juhendaja: Marko Kekišev, Mart Anderson

Rõuge vald asub Võru maakonnas, mis saavutas oma praeguse kuju 2017. aastal, kui haldusreformi tõttu ühendati Mõniste, Varstu, Haanja, Misso ja Rõuge vallad. Pärast ühinemist kerkisid järk-järgult esile lahkhelid, kuidas oleks kõige parem kujundada uue valla digitaalset identiteeti.

Oma lõputöös uuris Helen Cornelia Kuklane ühinenud valdade sümboolikat ning selle tekkelugu ning koostas ülevaate Rõuge valla praegusest visuaalist. Töö praktilises osas koostas üliõpilane Rõuge vallale stiiliraamatu, mis ühendab endised vallad ühtseks ning võimaldab Rõuget paremini turundada. Koos stiiliraamatuga kujundas autor ka erinevad mallid läbi mille on tehtud disaini mugav rakendada. Töö tulemusena valmis kaasaegne ja detailideni läbi mõeldud lahendus. Nutikas, loominguline ja piisavalt mänguruumi võimaldav märgisüsteem, mis üheaegselt kannab nii arhailist kui värsket kuvandit ning annab kliendile igapäevaseid praktilisi kasutusvõimalusi koos edasiarenduste potentsiaaliga.

Katarina Tamm, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor parim magistritöö: „Töötajakogemuse teekonna disainimine Ülemiste City ettevõtetes“

Juhendaja: Eneken Titov

Kiirelt muutuvas maailmas vajavad ettevõtted häid inimesi, sest nemad on organisatsiooni suurim vara. Samas ei ole paljud töötajad oma tööle ega ettevõttele pühendunud ning see soodustab töötajate liikumist erinevate töökohtade vahel. Ettevõtte edukuse tagamiseks on vaja tegeleda töötajakogemuse teekonna positiivsemaks kujundamisega, mis võimaldab töötaja lojaalsust ning rahulolu ettevõtte suhtes tõsta ja voolavust vähendada.

Magistritöö autori eesmärgiks oli tuvastada peamised kokkupuutepunktid töötajakogemuse teekonnal organisatsioonis ja lähtuvalt sellest töötada disainmõtlemise elemente kasutades välja töötajakogemuse teekonna näidisprotsess.

Magistritöö tulemusena koostatud töötajakogemuse teekonna näidisprotsess sisaldab olulisemaid kokkupuutepunkte, mõõdikuid ja tegevusi erinevates töötajakogemuse teekonna etappides ning seda saavad rakendada kõik Ülemiste City ettevõtted, et oma töötajate töötajakogemuse teekonda positiivsemaks kujundada.

Teele Laun, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor parim lõputöö: „Õiglase kultuuri väärtuspõhimõtete taju hindamine ettevõttes AS Tallinn Airport GH“

Juhendaja: Katriin Visnapuu

Õiglase kultuuri edendamine on lennundusorganisatsioonidele kohalduvast õigusest tulenev nõue, mida peetakse üheks tähtsamaks eelduseks lennuohutuse tagamisel. Õiglane kultuur keskendub ohutusega seotud teabe jagamise soodustamisele läbi usaldusliku ja avatud õhkkonna loomise ning juba realiseerunud riskide põhjuste väljaselgitamise, eesmärgiga nendest õppida ning kasutusele võtta parendavad ja ennetavad meetmed, et vältida juhtumite kordumist tulevikus. Õiglase kultuuri eeldus on, et eksimine on inimlik ja ohutusalase vahejuhtumi juurpõhjuse väljaselgitamiseks tuleb ettevõtetel teadvustada, et inimesed töötavad keerulistes organisatsioonisüsteemides ning süsteemi muutmata ei ole võimalik riskide realiseerumist vältida.

Lõputöö autori eesmärk oli hinnata töötajate taju õiglase kultuuri väärtuspõhimõtete järgimise osas viies ettevõttes läbi empiirilise uurimuse, mille tulemused annavad ettevõtte juhtidele võimaluse suunata ressursse peamistele parendust vajavatele aspektidele, et edendada õiglase kultuuri levikut.

Töö suurimaks väärtuseks on uudne vaatenurk organisatsioonikultuuri teemale, vähe käsitletud teema välja toomine ja küsitlusandmete oskuslik käsitlemine. Lähtuvalt teemast ja selle keerulisusest on ka autori panus suur, et keerukas teema lugejale (ja ettevõttele) sisuliselt ja arusaadavalt avada ning peegeldada tegutsemisvajadused lähtuvalt tulemustest.

Kristi Luksep, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool: „Füüsiline aktiivsus keemiaravi kõrvaltoimetest tingitud vaevuste leevendamisel ning patsiendiõpetuse video loomine“

Juhendaja: Siiri Maasen

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada füüsilise aktiivsuse võimalusi keemiaravi kõrvaltoimetest tingitud vaevuste leevendamisel ning luua patsiendiõpetuses kasutatav video vähihaige kehalise aktiivsuse mõjutamiseks. Füüsilise aktiivsusega on võimalik leevendada enimlevinud vähispetsiifilisi või keemiaravi kõrvaltoimetest tingitud vaevuseid, sh väsimust, iiveldust ja oksendamist, kõhukinnisust, õhupuudustunnet, kahheksiat, neuropaatiat, unehäireid, ärevust, depressiooni ja valu. Treening on odav, ohutu ja kõigile kättesaadav mittefarmakoloogiline sekkumine suureneva rolliga vähiravis. Kvaliteetse vähiravi üks põhikomponentidest on õe poolt läbi viidav patsiendiõpetus keemiaravist, ravi kõrvaltoimetest ja nende ennetamise ning leevendamise võimalustest ning vähiravi aegsest elustiilist.

Tuginedes tõenduspõhistele teoreetilistele allikatele ja koostöös ravikehakultuurile spetsialiseerunud onkoloogiaõega valmis käesoleva innovaatilise uurimistöö raames õppevideo: „Füüsiline aktiivsus keemiaravi kõrvaltoimete leevendamisel“, mis aitab tõsta keemiaravi saava vähipatsiendi teadlikkust füüsilise aktiivsuse olulisusest keemiaravi kõrvaltoimetest tingitud vaevuste leevendamisel.

Tegemist on innovaatilise uurimistööga, mille raames valmis mittefarmakoloogiline käsitlus onkoloogilistele patsientidele ning millel on otsene praktiline väärtus ja positiivne mõju onkoloogiliste patsientide heaolule.

Sofija Fišer, Sisekaitseakadeemia: „Kanepi legaliseerimisega kaasnevad ühiskondlikud kasud ja kulud Eestis“

Juhendaja: Indrek Saar, PhD

Sofija Fišer uurib lõputöös, milliseid mõjusid võib kanepi võimalik legaliseerimine Eestis kaasa tuua. Empiirilise analüüsiga annab autor kvantitatiivse hinnangu nii kanepi võimalikule tarbimistasemele pärast legaliseerimist, kanepi tarvitamisega seotud tagajärgedele (nt liiklusõnnetused, kodutute arv, vangistuses viibivate isikute arv), aga ka legaliseerimisega kaasnevatele fiskaalsetele kuludele ja tuludele, sh maksutuludele. Kuigi rahalises väärtuses on tööd kitsendatud fiskaalsele vaatenurgale, siis annab töö üsna hea ülevaate ka teistest võimalikest ühiskondlikest mõjudest, mida töös vaadeldakse kulu-tulu analüüsi raamistikus.

Töö tugevusena saab esile tuua autori süsteemset ja kriitilist lähenemist, seda nii arvutuste tegemisel kui ka järelduste sünteesimisel. Sedalaadi majanduslike hindamiste tegemine, millega püütakse tuvastada mingi poliitikavaliku mõju olulisele osale ühiskonnast, nõuab väga head analüütilist võimekust ja leidlikkust, mida töö autor edukalt demonstreeris.

Andrus Pedai: aeg valmistuda kasvuks, Eesti vajab uut arenguhüpet

Riigi areng ja majanduskasv ei juhtu iseenesest – selleks tuleb valmistuda ning teha pikaajalisi plaane ja otsuseid. Praegu oleks õige aeg ühiselt kinnitada prioriteedid ja plaanid kõrghariduse ning teadus- ja arendustegevuse rahastuse parandamiseks ning õppe ajakohastamiseks, kirjutab Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor rektor Andrus Pedai ERRi arvamusportaalis.

Laenates Luminor panga peaökonomist Lenno Uusküla sõnu, on Eestis majanduskasvu oodatud, nagu Godot´ Samuel Beckett`i kuulsas näidendis. Oodatakse lõputult, ise täpselt teadmata, keda või kust ja kuidas oodatu võiks saabuda.

Pikk murelik aeg on nii palju selgeks teinud, et mis tõi meid siia, see edasi ei vii. Seda mitte ainult meil, vaid ka teistes minevikku kinni jäänud Euroopa riikides ja Põhjamaades, kus headel aegadel mugavaks muututi ja homse peale palju ei mõeldud.

Kui jääda tulevikule keskendumise asemel end mineviku võitude puhul õnnitlema, ei lase allakäik end kaua oodata. Näiteks on paarikümne aasta tagune suur eeskuju Nokia globaalselt pildilt kadunud ja tema endisest hiilguses on alles vaid tühine osa. Nokia väärus on kahanenud 150 miljardi dollari kõrguselt 21 miljardi tasemele. Nokia globaalse kasvu toetaja ja mobiilse tehnoloogia parim allhankija, 2000. algusaastate Eesti suurim eksportöör Elcoteq lõpetas pankrotiga aastal 2011.

Eestis räägitakse tänini ja põhjendatud uhkusega Skype´i eduloost – võib jääda mulje, nagu juhtunuks see unustamatu globaalse mõõtmega triumf alles möödunud kuul või aastal, ehkki tegelikult on Skype´i turule toomisest möödas üle 20 aasta.

Skype´i loojateks oli Tiigrihüppe põlvkond. Toomas Hendrik Ilvese ja Jaak Aaviksoo poolt 1996. aastal algatatud hariduspöördega varustati kõik Eesti koolid arvutite ja internetiga ning keskenduti informaatikaõppe taseme tõstmisele. See ajalooline otsus Eesti hariduses peegeldus otseselt järgnevate aastakümnete majanduskeskkonnas ja -kasvus, luues kasvulava iduettevõtluse ja e-riigi buumiks, mille viljadest võime tänase päevani rõõmu tunda.

Paraku jäi selle eduloo kõrval teenimatult soiku Eesti tööstuse käekäik ja maine. Olukorras, kus kõik panused ja tähelepanu koondus IT sektorile, liikusid sinna ka ressursid ja haritud tööjõud. Seetõttu pole imestada, et möödunud sügisel Eesti Tööandjate Keskliidu tellimusel ja Antropoloogia keskuse poolt läbi viidud tööstusuuring näitab trööstitut pilti – “tahame paremat, nutikamat, rohelisemat, majanduslikult hakkama saavat riiki, aga millegipärast ei anta tööstusele võimalust asuda veduri rolli.”

Uuringust tuli selgelt välja tööstussektori vähene väärtustamine Eesti ühiskonnas ning sellest tulenevalt vastuoluline enesekuvand, kus ka sektorit juhtivad inimesed ei osanud nimetada valdkonna edulugusid ja eeskujusid, kirjutas uuringut eest vedanud antropoloog Keiu Telve ERR-is.

Samal ajal on selge, ja peale mitu aastat kestnud majanduslangust veel iseäranis selge, et Eesti majanduskasv sõltub otseselt ekspordist ning eksport omakorda sellest, kui konkurentsivõimeline on meie tööstussektor. Nutikas, kaasaegne ja globaalse konkurentsivõimega tööstus sõltub aga sama otseselt meie haridussüsteemi võimekusest koolitada rakenduslike oskustega ja heade juhiomadustega noori talente. Eesti tööstus ja ettevõtlus vajab oma “asutajate põlvkonda” ning see ei saa tulla mujalt, kui tänasest koolisüsteemist.

Riigi ja ühiskonna suutlikkusest keskenduda rakendusliku hariduse arendamisele ei sõltu mitte ainult tulevaste aastakümnete majanduskasv, vaid ka riigirahanduse väljavaated. Nagu Tööandjate Keskliidu juht Arto Aas hiljuti kirjutas, siis kiputakse avalikes aruteludes sageli unustama, et enam kui 80 protsenti riigieelarve maksulaekumisest sõltub palga- ja tarbimismaksudest, mis omakorda sõltuvad ettevõtete võimest maksta kõrgeid palku.

Viimastel nädalatel on Eesti majandusest kostnud signaale ettevaatlikust optimismist. Pangad annavad teada, et ettevõtjad on hakanud investeeringuplaane sahtlist välja võtma ning Eesti Pank prognoosib majanduse kasvule pööramist selle aasta lõpuks – mõistagi veab seda kasvu tasapisi taastuv eksport.

Käes on õige hetk teha otsuseid mitte ainult kriisist väljumiseks, vaid pikaajalise kasvu tagamiseks ka tulevikus. Tööandjate Keskliit on selleks välja pakkunud ettevõtjate ja valitsuse vahelise majandusleppe “Ambitsioon on valik”, mis paraku leidis poliitilistelt otsustajatelt enam kui leiget vastuvõttu. Suuremat huvi ei tuntud valitsuses ka majandus- ja kommunikatsioonimister Tiit Riisalo poolt välja pakutud majanduse kasvukava suhtes, mis seadis eesmärgiks Eesti majanduse kahekordistamise aastaks 2035.

Rektorina tahan nende vajalike plaanide kõrvale tuua kolmanda olulise teguri – on ülim aeg tõsta fookusesse haridus ning ennekõike oskusharidus ning viia läbi Eesti hariduse järgmine arenguhüpe. Haridus vajab värsket visiooni nii erasektori kui ka haridus- ja teadusministeeriumi valdusalas, nii rakendus- kui ka akadeemilise kõrghariduse suunal. Eraldi tähelepanu vajab matemaatikaõpe nii põhikoolis kui gümnaasiumis – kui ligi pooled gümnasistid valivad kitsa matemaatika, sooritades riigieksami keskmiselt 30 protsendi tulemusele, siis ei jätku ülikoolidel tehnilistele erialadele piisava ettevalmistusega tudengeid.

Majanduse uueks arenguhüppeks vajame aga ennekõike tehniliste erialade spetsialiste ja ettevõtjaid. Vastavalt OSKA prognoosile 2023-2031 on järgmise kümne aasta prognoositud tööjõuvajadus suurem, kui tööturule sisenev põlvkond suudab ära katta. Seejuures on puudujääk suurim just kõrgharidust eeldavates ametites. Konkurentsivõime säilitamiseks peame riigina tagama, et kogemustega välisõppejõud on meie kõrgkoolides teretulnud ja kõrgkoolide uksed on avatud ka tarkadele välistudengitele. Sidudes Eestis kõrgkooli läbinud välitudengid kohaliku ettevõtlusega, toetame rahvusvahelistumist ning parandame Eesti ettevõtete ekspordivõimekust.

Endise tööstusjuhina soovitan riigil olla avatud ka suurtele välisettevõtetele, mitte ainult kohalikele start-up’idele. Näiteks moodustasid rahvusvaheliste ettevõtete otseinvesteeringud Belgia majandusse 114 protsenti SKP-st, seda aastatel 2002 kuni 2007.

Sama uuringu kohaselt oli rahvusvahelisi ettevõtteid vaid kaks protsenti Belgia ettevõtete koguarvust, kuid need kaks protsenti ettevõtteid tekitasid 99 protsenti uutest töökohtadest.

Lisaks leian, et on aeg vaadata kaugemale praegu fookuses olevast militaarmaailmast ning ühiselt kinnitada prioriteedid ja plaanid kõrghariduse ning teadus- ja arendustegevuse rahastuse parandamiseks ning õppe ajakohastamiseks. Ilma tarkade ja hästi koolitatud spetsialistide ja juhtideta ei suuda Eesti tagada meile nii vajalikku kaitsevõimekust, rääkimata tugevast majandusest.

Kõik see eeldab poliitilist tahet ja pisut pikemalt kui kuu või kaks ettepoole mõtlemist. Paraku on poliitilise juhtimiskvaliteediga olukord halb – nii haridussüsteem kui ettevõtjad ei tunneta, et valitsusel oleks mingilgi kujul visioon tulevikuks, rääkimata plaanid, kuidas selle visioonini jõuda. Rain Lõhmus ütles hiljuti, et kui LHV juhatus käituks nagu praegune valitsus, oleks LHV pankrotis. Eesti on üheksa kvartalit majanduslanguses, olles samas viimaste aasta jooksul kahekordistanud oma riigivõla – niimoodi ei saa jätkata.

Areng ja kasv ei juhtu iseenesest – selleks tuleb valmistuda ning teha pikaajalisi plaane ja otsuseid. Nüüd, kus majanduslangus leevenemise märke näitab, on viimane aeg valmistuda kasvuks. Eesti vajab uut arenguhüpet.

Rakenduskõrgharidust peab jätkuvalt ligi kolmandik elanikest suurepäraseks või väga heaks

Tänavu viidi teistkordselt läbi Eesti rakenduskõrgkoolide maine uuring, mille eesmärk oli välja selgitada Eesti rakenduskõrgkoolide ja rakenduskõrghariduse maine elanikkonnas. Uuringust selgus, et 29% Eesti 15-60-aastastest elanikest peab rakenduskõrghariduse mainet võrreldes akadeemilise kõrgharidusega suurepäraseks või väga heaks ning 43% peab seda heaks.

“Rakenduskõrghariduse ja rakenduskõrgkoolide mainele aitab kindlasti kaasa see, kui me räägime oskusharidusest ja selle kasvavast vajadusest ning rollist Eesti ühiskonnas palju rohkem kui seni,” tõdes Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimees Ulla Preeden.

Rakenduskõrgkoolidest hinnati kõige kõrgemalt Eesti Lennuakadeemia ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli mainet, mis jagavad kõikide Eesti kõrgkoolide maine pingereas Tartu Ülikooli ja TalTech´i järel kolmandat-neljandat kohta. Nii Eesti Lennuakadeemia kui Tartu Tervishoiu Kõrgkooli puhul väärtustavad vastajad praktilist ja kindlat karjääriteekonda tagavat kõrgetasemelist haridust, tööturul hinnatud lõpudiplomit, usaldusväärsust ja head mainet ühiskonnas. Üsna samal pulgal on elanike silmis ka Sisekaitseakadeemia, Kaitseväe Akadeemia, Tallinna Tehnikakõrgkool ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkool.

Ennekõike peavad elanikud ühe hea rakenduskõrgkooli puhul kõige olulisemaks kõrgetasemelist ja praktilist haridust, mis oleks usaldusväärne (vastaks ootustele), võimaldaks erinevaid karjääriväljavaateid ning mille lõpudiplom oleks tööturul hinnatud. Eri vanuserühmade ootused erinevad vähesel määral. 15-24-aastased noored väärtustavad veidi enam kooli head asukohta ning vähem hariduse praktilisust. 25-34-aastased vastajad väärtustavad enam õppimise ja töötamise ühendamist ning erinevaid töö- ja karjääriväljavaateid, samas 35-49-aastased peavad olulisemaks hariduse praktilisust ja edukaid vilistlasi.

Lisaks kaardistati ka rakenduskoolide õppesuundade üldist mainet elanikkonnas. Sarnaselt eelmise uuringu tulemustele, on elanike silmis jätkuvalt kõige populaarsemad rakenduskõrgkoolides õpetatavad õppevaldkonnad informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiad (37%), tehnika- ja insenerialad (34%) ning tervis ja meditsiin (29%). Võrreldes paari aasta taguse ajaga, tuuakse tehnikaalasid oluliselt enam välja (+9%) ning mõnevõrra enam on mainitud ka tervist ja meditsiini (+6%).

15-24-aastaste seas on pingerida veidi teistsugune. Kui esikolmik kattub üldelanikkonna omaga, siis neljandal kohal on noorte jaoks lennundus (22%) ning ärijuhtimine (21%) ning keskmisest enam soovitaksid nad õppida ka siseturvalisust (18%) ja kunste (12%).

Uuringu viis läbi Kantar Emor 16. aprillist 10. maini, selles osales 1124 Eesti elanikku vanuses 15−60 aastat. Rakenduskõrgkoolide maineuuring viidi läbi teist korda – eelmine uuring toimus 2022. aastal.

Ulla Preeden: vähemalt pooled Eesti üliõpilased võiks saada rakenduskõrghariduse

Erinevalt paljudest Euroopa riikidest, on Eesti kõrgharidussüsteem tugevalt kaldu akadeemilise hariduse suunas. Me hindame väga üksikisiku vabadust valikutele, aga tasuta kõrghariduse pakkumisel peaksime rohkem panustama, et populaarsed ja atraktiivsed oleksid erialad, mida on vaja selleks, et ühiskond ja meie riik toimiks, kirjutab Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimees, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden Postimehe arvamusküljel.

Eestis on alati väärtustatud akadeemilist kõrgharidust, seda hindavad nii riik kui üliõpilased ning saavutatud staatus teeb meie ülikoolidele au. Teisalt tähendab akadeemilise hariduse hea maine seda, et õppimisotsus tehakse sageli prestiiži põhjal, mitte õppija enda või tööturu tegelikest vajadustest lähtuvalt.

Olen nüüdseks ligi kaheksa aastat juhtinud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, kus koolitame tervishoiu valdkonna spetsialiste, kellest Eesti tervishoiusüsteemis on põletav puudus. Ning minu kogemus, nii Eestis kui väliskolleegidega suheldes, näitab, et ülikoole teatakse ja hinnatakse paremini kui rakenduskõrgkoole, mistõttu suurem osa üliõpilasi koondub akadeemilistesse ülikoolidesse.

Lõppeval õppeaastal omandas Eesti 44 628 üliõpilasest vaid 20% haridust rakenduskõrgkoolides. Siin on meie ja muu maailma vahel suur erinevus. Aprillis käisid Eesti rakenduskõrgkoolide rektorid tutvumas Hollandi haridussüsteemiga, kus vastupidiselt Eestile õpib enamik kõrghariduse omandajatest just rakenduslikes koolides: rohkem kui 660 000 üliõpilasest on üle 440 000 valinud rakendusliku kõrghariduse.

Usun, et üks põhjus, miks Eestis rakenduskõrgkoole haridussüsteemi äärealale paigutatakse, peitub selles, et siinsel haridusmaastikul on ülikoolid tegutsenud oluliselt kauem. Paljud meist teavad Tartu Ülikooli lugu seoses Rootsi kuningaga aastast 1632. Enamiku Eesti rakenduskõrgkoolide juured on aga sügaval kutseharidusmaastikul ning tänases mõistes rakenduskõrgkoolid, millel on kõrghariduse tasemel õppeõigus, kujunesid alles 1990ndate lõpus-2000ndate alguses. Näiteks kutseõppeasutusena teatud-tuntud Tartu Meditsiinikoolist sai rakenduskõrgkool 2005. aastal.

Teine põhjus peitub prioriteetides ehk selles, mida nii ühiskond kui erinevad otsustajad väärtustavad ja oluliseks peavad. Eeltoodud Hollandi näite puhul oli suund rakenduslikule haridusele teadlik ja strateegiline valik. Kohtudes sealsete haridus-, kultuuri- ja teadusministeeriumi esindajatega saime selge sõnumi: “Tööturul on kõige suurem tööjõupuudus just ühiskondlikult olulistes sektorites – haridus-, meditsiini- ja tehnoloogiasektoris”. Tööjõupuuduse lahenduseks on ennekõike rakenduskõrghariduse ja oskushariduse rolli ning maine kasvatamine.

Samasugune suhtumine on vajalik ka Eestis, kus meil on eksperttööjõust aina suurem puudus ning haritud spetsialistide põud pärsib nii majanduse arengut kui oluliste teenuste pakkumist. Seepärast on tähtis, et iga otsustaja, olgu ta poliitik, ametnik, õpetaja või ka lapsevanem, väärtustaks oskustele ja pädevustele suunatud haridust. Lõppude lõpuks on noore põhikooli või gümnaasiumi järgne edasiõppimise valik tugevalt seotud soovituste, hoiakute ja ühiskondliku suhtumisega.

Kasvasin minagi omal ajal üles teadmisega, et targad lähevad ülikooli ja need, kes sinna ei pääse, kutsekooli. Rakenduskõrgkoolidest ei räägitud toona, aastal 1998, üldse – Eesti rakenduskõrgkoolidest teati-tunti ehk ainult Sisekaitseakadeemiat. Olen hiljem mõelnud, kas mitte just nende hoiakute ja vähese teadlikkuse tõttu ei läinud mitmed mu klassikaaslased edasi õppima ning neist, kes ülikooli astusid, jättis nii mõnigi oma õpingud peagi pooleli. Paraku akadeemiline haridus ei sobi kõigile, isegi kui see prestiižne näib.

Usun, et ka minu valik astuda Tartu Ülikooli oli vähemalt osaliselt seotud nii akadeemilise hariduse mainega kui teadmatusega rakendusliku hariduse võimalustest. Olen kahtlemata uhke vilistlane ja hindan Tartu Ülikoolis veedetud aega kõrgelt, kuid täna, peale kaheksat aastat nii Eesti kui rahvusvahelises kõrgharidussüsteemis, näen selgelt ka seda, et rakenduslik kõrgharidus pole piisavalt mõistetud ja hinnatud. Seega, head õpetajad ja koolijuhid, tutvustage oma õpilastele ülikoolide kõrval kindlasti ka rakenduskõrgkoole.

Mille poolest siis rakenduskõrgkool akadeemilisest ülikoolist erineb? Lühidalt öeldes on rakenduskõrgkool oskuste omandamisele suunatud ülikool. Enamik meie erialasid on seotud mõne konkreetse ameti oskuste omandamise ja kutsealaga, nagu näiteks ämmaemandad, disainerid, piloodid, personalijuhid, päästjad, elektri- või teedeinsenerid. Muidugi leidub ka meie ülikoolides praktilise suunitlusega erialasid, kuid peamisi erinevusi on kaks: rakenduskõrghariduses on suurem praktilise õppe osakaal ja hetkel ei paku rakenduskõrgkoolid doktoriõpet.

Doktoriõppe pakkumiseks peab olema evalveeritud teadus-, arendus- ja loometegevus ning see on täiesti mõistetav ja asjakohane eeldus. Samas ei pea institutsioon, mis neile tingimustele vastab, sugugi olema rangelt ja ainult ülikool. Mitmed Euroopa riigid on valinud suuna, kus doktoriõpe on ka rakenduskõrghariduse loomulik osa ning selle lõpetaja saab töömaailmaga seotud kraadi, nn tööstusdoktorantuuri või rakendusliku doktorikraadi.

Eesti tänane haridussüsteem võimaldab rakenduskõrgkoolis omandada nii bakalaureuse- kui magistrikraadi, kuid doktorikraadi saamiseks tuleb praegu veel edasi liikuda kas ülikooli võib mõnda teise riiki. Loodan, et see peagi muutub ning Eesti valib paljude teiste Euroopa riikidega sarnase tee, kus rakenduslik doktoriõpe rakenduskõrgkoolides on loomulik osa haridusvõimalustest. Vähem kui kümme aastat tagasi vaadati viltu ka mõttele rakenduskõrgkoolides pakutavatele magistrikraadidele, kuid hoiakud ja arusaamine muutusid peagi.

Julgustan Eestit oskushariduse võimalusi veelgi avardama, sest rakenduskõrgkoolid suudavad vajalikul hulgal kõrgharitud ekspertööjõudu koolitada vaid juhul, kui hariduse andmist toetavad selged strateegilised valikud ja süsteemne tugi riigi poolt. Muuhulgas tuleks ka tasuta kõrghariduse pakkumisel keskenduda sellele, et muuta noorte hulgas populaarseks ja ligitõmbavaks need erialad, ilma milleta meie riik ja ühiskond tulevikus toimida ei saa.

Positiivse suunana on käimasoleva kutsehariduse reformi puhul võetud üheks eesmärgiks ka oskushariduse maine parandamine. Paraku ei tunneta ma, et see kutsekoolidele suunatud usinus täna veel rakenduskõrgharidusele laieneks. Siin jääb pelgalt rakenduskõrgkoolide häälest väheseks, mistõttu loodan väga, et nii tööandjad, ministeeriumid kui kutsekoda hakkavad ka avalikult rääkima sellest, mida väikeses ringis sageli kuuleme: Eesti rakenduskõrgharidus on väga heal tasemel ning astub töömaailma vajadustega ühte sammu, koolitage rohkem!

Koolitame rõõmuga – pole põhjust, miks ka Eestis ei võiks vähemalt pooled üliõpilastest saada rakenduslikku haridust, nagu mitmel pool mujal maailmas.

Kõrgkoolid: akrediteerimisprotsess vajab uuendamist

Rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide rektorid saatsid Eesti Hariduse Kvaliteediagentuurile ning Haridus- ja Teadusministeeriumile ühised ettepanekud institutsionaalse
akrediteerimise protsessi uuendamiseks.

Pöördumises tuuakse välja, et kõrgkoolide tegevuse terviklik hindamine ja välisekspertide kaasamine on end õigustanud ning seda kinnitavad ka tulemused – Eesti kõrgkoolide tegevus vastab Euroopas kokku lepitud kvaliteedistandarditele. Samas näitas samasuguse hindamisprotsessi läbimine teist korda, et samaväärset kasu hinnatavatele asutustele enam ei tekkinud ning välise hinnangu saamise vorm ja sisu vajavad olulisi muudatusi.

Peamise kitsaskohana tuuakse välja standarditele vastavuse kontrolli ühildamist kõrgkoolide individuaalsete ambitsioonide ja arendusvajaduste toetamisega ning kõrgkoolide hinnangul kannatas akrediteerimisprotsessis just viimane.

Soome kogemus näitab, et hinnanguid andva ja kõrgkoole toetava rolli eristamine kvaliteedihindamise protsessis on võimalik, kuid selleks tuleb läbida põhjalik uuenduskuur ning hindamisfunktsiooni kõrval tuleb oluliselt tugevdada just üksteiselt õppimise toetamist ja rahvusvahelise kogemuse Eestisse toomist.

Seepärast leiavad rakenduskõrgkoolid ja ülikoolid, et järgmine akrediteerimisprotsess peab:

lisaks standarditele vastavuse hindamisele seadma eesmärgiks kõrgkoolide kvaliteeditegevuste toetamise ja parimatest praktikatest õppimise

tuginema põhimõttel, et standarditele vastavuse hindamise eesmärk ei ole kõrgkoolide ühesuguseks muutmine, vaid samadel alustel veendumine, et nad tagavad oma missiooni, suurust, valdkondlikku eripära ja tegevuse ulatust arvestavalt oma õppe- ja teadustöö ning muu tegevuse kvaliteedi.

Samuti tuuakse välja, et kogemuste vahetamise toetamine peab olema järjepidev tegevus. Rahvusvahelised praktikad väärivad jagamist, sest sealt õpitakse ja seda tuleks toetada. Järjepidev suhtlus rahvusvahelisel tasandil on viis, kuidas tagada Eesti kõrgkoolide usaldust Euroopa kõrgharidusruumis.

RKRNi stipendium rakenduskõrghariduse väärtustamiseks

Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu kuulutab välja iga-aastase stipendiumikonkursi, mille eesmärk on väärtustada rakenduskõrgkoolide üliõpilaste tehtud rakendusuuringuid, stimuleerida üliõpilaste aktiivsust oma loominguliste ja rakenduslike projektide koostamisel ning tunnustada silmapaistvaid tulemusi saavutanud üliõpilasi.

Rakenduskõrgharidust väärtustava stipendiumi suuruseks on 1000 eurot iga RKRNi liikmeskõrgkooli kohta. Võidutööde autoreid tunnustatakse kõrgkoolide lõpuaktustel.

Stipendiaat valitakse välja RKRNi liikmeskõrgkoolide sisekonkursiga. Kõrgkoolisisese konkursi tingimused sätestab ja konkursikomisjoni moodustab kõrgkool.

Stipendiumi statuudiga saab tutvuda SIIN.

Rakenduslike teadus- ja arendustööde konkurss ootab osalejaid

Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu koostöös Tallinna Strateegiakeskusega kuulutab välja rakenduslike teadus- ja arendustööde konkursi, mille eesmärk on väärtustada rakenduskõrgkoolide poolt teostatavaid rakendusliku suunitlusega projekte ja uurimusi, tõsta rakenduskõrgkoolide motivatsiooni koostööks ettevõtlus- ja avaliku sektoriga ning teavitada avalikkust rakenduskõrgkoolide oskusteabe rakendamisest majandustegevuses või ühiskonnas.

Konkursi auhinnafond on 1500 eurot, mille paneb välja Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu koostöös Tallinna Strateegiakeskusega. Võitja tunnustamine toimub Tallinna Ettevõtluspäeva pidulikul galal.

Konkursile on oodatud osalema rakenduskõrgkoolide liikmeskonda kuuluvad isikud ja vilistlased, kelle töö on edukalt lõpetatud konkursi väljakuulutamise või sellele eelneval aastal. Esitatav töö on uudne ning selle tulemused on suunatud majanduse konkurentsivõime tõstmisele ja/või uuenduslike lahenduste kasutamisele ning rakendatud/rakendamisel tootmises või teeninduses. Konkursi statuudiga saab tutvuda SIIN.

2023. aasta konkursi võidutöö autor, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor vilistlane Kadri Look. Foto: Kalev Lilleorg

Konkursil osalemiseks ootame täidetud ANKEETI koos vajalike materjalidega hiljemalt 8. septembriks 2024 e-posti aadressile info@rkrn.ee märksõnaga “Konkurss”.

Lisainfo:

info@rkrn.ee