Ulla Preeden: Vähemalt pooled Eesti üliõpilased võiks saada rakenduskõrghariduse

10.06.2024

Erinevalt paljudest Euroopa riikidest, on Eesti kõrgharidussüsteem tugevalt kaldu akadeemilise hariduse suunas. Me hindame väga üksikisiku vabadust valikutele, aga tasuta kõrghariduse pakkumisel peaksime rohkem panustama, et populaarsed ja atraktiivsed oleksid erialad, mida on vaja selleks, et ühiskond ja meie riik toimiks, kirjutab Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimees, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden Postimehe arvamusküljel.

 

Eestis on alati väärtustatud akadeemilist kõrgharidust, seda hindavad nii riik kui üliõpilased ning saavutatud staatus teeb meie ülikoolidele au. Teisalt tähendab akadeemilise hariduse hea maine seda, et õppimisotsus tehakse sageli prestiiži põhjal, mitte õppija enda või tööturu tegelikest vajadustest lähtuvalt.

 

Olen nüüdseks ligi kaheksa aastat juhtinud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, kus koolitame tervishoiu valdkonna spetsialiste, kellest Eesti tervishoiusüsteemis on põletav puudus. Ning minu kogemus, nii Eestis kui väliskolleegidega suheldes, näitab, et ülikoole teatakse ja hinnatakse paremini kui rakenduskõrgkoole, mistõttu suurem osa üliõpilasi koondub akadeemilistesse ülikoolidesse.

 

Lõppeval õppeaastal omandas Eesti 44 628 üliõpilasest vaid 20% haridust rakenduskõrgkoolides. Siin on meie ja muu maailma vahel suur erinevus. Aprillis käisid Eesti rakenduskõrgkoolide rektorid tutvumas Hollandi haridussüsteemiga, kus vastupidiselt Eestile õpib enamik kõrghariduse omandajatest just rakenduslikes koolides: rohkem kui 660 000 üliõpilasest on üle 440 000 valinud rakendusliku kõrghariduse.

 

Usun, et üks põhjus, miks Eestis rakenduskõrgkoole haridussüsteemi äärealale paigutatakse, peitub selles, et siinsel haridusmaastikul on ülikoolid tegutsenud oluliselt kauem. Paljud meist teavad Tartu Ülikooli lugu seoses Rootsi kuningaga aastast 1632. Enamiku Eesti rakenduskõrgkoolide juured on aga sügaval kutseharidusmaastikul ning tänases mõistes rakenduskõrgkoolid, millel on kõrghariduse tasemel õppeõigus, kujunesid alles 1990ndate lõpus-2000ndate alguses. Näiteks kutseõppeasutusena teatud-tuntud Tartu Meditsiinikoolist sai rakenduskõrgkool 2005. aastal.

 

Teine põhjus peitub prioriteetides ehk selles, mida nii ühiskond kui erinevad otsustajad väärtustavad ja oluliseks peavad. Eeltoodud Hollandi näite puhul oli suund rakenduslikule haridusele teadlik ja strateegiline valik. Kohtudes sealsete haridus-, kultuuri- ja teadusministeeriumi esindajatega saime selge sõnumi: “Tööturul on kõige suurem tööjõupuudus just ühiskondlikult olulistes sektorites – haridus-, meditsiini- ja tehnoloogiasektoris”. Tööjõupuuduse lahenduseks on ennekõike rakenduskõrghariduse ja oskushariduse rolli ning maine kasvatamine.

 

Samasugune suhtumine on vajalik ka Eestis, kus meil on eksperttööjõust aina suurem puudus ning haritud spetsialistide põud pärsib nii majanduse arengut kui oluliste teenuste pakkumist. Seepärast on tähtis, et iga otsustaja, olgu ta poliitik, ametnik, õpetaja või ka lapsevanem, väärtustaks oskustele ja pädevustele suunatud haridust. Lõppude lõpuks on noore põhikooli või gümnaasiumi järgne edasiõppimise valik tugevalt seotud soovituste, hoiakute ja ühiskondliku suhtumisega.

 

Kasvasin minagi omal ajal üles teadmisega, et targad lähevad ülikooli ja need, kes sinna ei pääse, kutsekooli. Rakenduskõrgkoolidest ei räägitud toona, aastal 1998, üldse – Eesti rakenduskõrgkoolidest teati-tunti ehk ainult Sisekaitseakadeemiat. Olen hiljem mõelnud, kas mitte just nende hoiakute ja vähese teadlikkuse tõttu ei läinud mitmed mu klassikaaslased edasi õppima ning neist, kes ülikooli astusid, jättis nii mõnigi oma õpingud peagi pooleli. Paraku akadeemiline haridus ei sobi kõigile, isegi kui see prestiižne näib.

 

Usun, et ka minu valik astuda Tartu Ülikooli oli vähemalt osaliselt seotud nii akadeemilise hariduse mainega kui teadmatusega rakendusliku hariduse võimalustest. Olen kahtlemata uhke vilistlane ja hindan Tartu Ülikoolis veedetud aega kõrgelt, kuid täna, peale kaheksat aastat nii Eesti kui rahvusvahelises kõrgharidussüsteemis, näen selgelt ka seda, et rakenduslik kõrgharidus pole piisavalt mõistetud ja hinnatud. Seega, head õpetajad ja koolijuhid, tutvustage oma õpilastele ülikoolide kõrval kindlasti ka rakenduskõrgkoole.

 

Mille poolest siis rakenduskõrgkool akadeemilisest ülikoolist erineb? Lühidalt öeldes on rakenduskõrgkool oskuste omandamisele suunatud ülikool. Enamik meie erialasid on seotud mõne konkreetse ameti oskuste omandamise ja kutsealaga, nagu näiteks ämmaemandad, disainerid, piloodid, personalijuhid, päästjad, elektri- või teedeinsenerid. Muidugi leidub ka meie ülikoolides praktilise suunitlusega erialasid, kuid peamisi erinevusi on kaks: rakenduskõrghariduses on suurem praktilise õppe osakaal ja hetkel ei paku rakenduskõrgkoolid doktoriõpet.

 

Doktoriõppe pakkumiseks peab olema evalveeritud teadus-, arendus- ja loometegevus ning see on täiesti mõistetav ja asjakohane eeldus. Samas ei pea institutsioon, mis neile tingimustele vastab, sugugi olema rangelt ja ainult ülikool. Mitmed Euroopa riigid on valinud suuna, kus doktoriõpe on ka rakenduskõrghariduse loomulik osa ning selle lõpetaja saab töömaailmaga seotud kraadi, nn tööstusdoktorantuuri või rakendusliku doktorikraadi.

 

Eesti tänane haridussüsteem võimaldab rakenduskõrgkoolis omandada nii bakalaureuse- kui magistrikraadi, kuid doktorikraadi saamiseks tuleb praegu veel edasi liikuda kas ülikooli võib mõnda teise riiki. Loodan, et see peagi muutub ning Eesti valib paljude teiste Euroopa riikidega sarnase tee, kus rakenduslik doktoriõpe rakenduskõrgkoolides on loomulik osa haridusvõimalustest. Vähem kui kümme aastat tagasi vaadati viltu ka mõttele rakenduskõrgkoolides pakutavatele magistrikraadidele, kuid hoiakud ja arusaamine muutusid peagi.

 

Julgustan Eestit oskushariduse võimalusi veelgi avardama, sest rakenduskõrgkoolid suudavad vajalikul hulgal kõrgharitud ekspertööjõudu koolitada vaid juhul, kui hariduse andmist toetavad selged strateegilised valikud ja süsteemne tugi riigi poolt. Muuhulgas tuleks ka tasuta kõrghariduse pakkumisel keskenduda sellele, et muuta noorte hulgas populaarseks ja ligitõmbavaks need erialad, ilma milleta meie riik ja ühiskond tulevikus toimida ei saa.

 

Positiivse suunana on käimasoleva kutsehariduse reformi puhul võetud üheks eesmärgiks ka oskushariduse maine parandamine. Paraku ei tunneta ma, et see kutsekoolidele suunatud usinus täna veel rakenduskõrgharidusele laieneks. Siin jääb pelgalt rakenduskõrgkoolide häälest väheseks, mistõttu loodan väga, et nii tööandjad, ministeeriumid kui kutsekoda hakkavad ka avalikult rääkima sellest, mida väikeses ringis sageli kuuleme: Eesti rakenduskõrgharidus on väga heal tasemel ning astub töömaailma vajadustega ühte sammu, koolitage rohkem!

 

Koolitame rõõmuga – pole põhjust, miks ka Eestis ei võiks vähemalt pooled üliõpilastest saada rakenduslikku haridust, nagu mitmel pool mujal maailmas.